Teema kulgemisest on selgelt näha, et teatud kirjadele pole mõtet vastata. Madalusele reageerides vestluse kvaliteet langeb oluliselt.
Soovitaksin ka P-l taolistele kirjadele mitte vastata.
3,14 etteheidetele mitme nime kasutamise kohta vastuseks:
Anonüümses kommentaariumis on grupp inimesi, kes otsivad ja provotseerivad negatiivsust. Põhjusi võib oletada, kuid see pole hetkel teema. Eriti hea on neil külge hakata konkreetsetele inimestele või tegelaskujudele. Kõik teavad, mida tuntud inimeste kohta kirjutatakse. Seda tehakse aga ka kindla nime taha varjunud inimestega. Selgelt eristuvatest meenuvad hetkel Täpitriin ja Valulla. Ühest küljest pommitavad neid tigedad ärapanijad, teisalt eelarvamuste küüsi sattunud. Kui juba korra või kaks mingi arutluskäik või mõte ei meeldi, tekib ühel teatud kontingendil kindla nime all esineja vastu eelarvamus.
Vahemärkusena, päriselus on inimeste hindamiseks rohkem võimalusi. Palju loeb ju ka kehakeel, teiste arvamused, autoriteetsus jne jne. Kui ka mõni asi ei meeldi, on see lihtsalt eriarvamus ja kogu lugu.
Siin aga tekib kindla nime all esinejale negatiivne fänniklubi (käib ka P kohta ehkki talle kirjutanute suurem osa on, vähemasti esialgu, abivalmilt meelestatud). Ja nii ongi, et esinedes sama nime all, puutud paratamatult kokku nendega, kes su nime peale lugema tõttavad ja seda mitte huvist, vaid ärapanemise vajadusest. Olen selle omal nahal mitmeid kordi läbi elanud ja leidnud, et palju kergem on nimesid vahetada, sest siis loetakse mu kirjutatut ja seda eelarvamusvabalt.
Anonüümsus ei tähenda, et kirjutada ei võiks südametunnistuse järgi, väärikalt ja kaaskodanikke, eelkõige aga iseennast, madaldamata.
Kui nüüd konkreetselt P teemal kõnelda, siis olen siin tõesti ka teravamat tooni kasutanud, seda aga siis, kui veel aru ei saanud, et P polegi võimeline asjust tavapärasel moel aru saama.
Kõik need, kes siin P-le inetusi ütlevad, madaldavad sellega iseennast. Teen aga suurt vahet, kas ütleja teeb seda hoolimatult ja pigem halvasti ütlemisest headmeelt tundes või üritab ta aru saada ning siis ka vastavaid diagnoose sobitada. Tänu eri diagnooside pakkujatele olen teadlikumaks saanud. Seetõttu saan ka aru (nüüd), et ega antud juhtumil pole mõtet nõuandeid anda, sest neist pole nagunii kasu. Veel vähem on kasu halvustamisest.
Meil, P teema kauaegsetel osalejatel, tuleb tõdeda, et P oli, on ja jääb iseendaks - heatahtlikuks inimeseks, kes närviaetuna hakkab süüdistama. Ta ei saa sinna miskit parata, et on oma mulli lõksu jäänud ja vaid oma probleemidest kõnelda soovib. Muidugi oleks väga vahva, kui ta ka oma positiivseid üleelamisi kirjeldaks, aga see on liiga palju tahta. On nagu on.