3, 14

Jj komm meeldis väga.

Ei tea komm samuti, ühe asjaga ei olnud nõus.

Vita komm on samuti hea, aga raske mõista, kuidas saab mitte mäletada, kas koolis suhtles kellegagi või jalutas kogu üksinda ja oli vait.

psühhiaatritest ja psühholoogidest.

siin ma P sõnades ei kahtle. on neid igasuguseid tõepoolest. ehk 1 kümnest osutub heaks oma ala spetsialistiks. varasemal ajal oli see protsent veel väiksem.
räägin selle tõttu, et otsisime samas valdkonnas abi ühele lähedasele sõbrale. no ikka tihti nagu vastu seina. valdavalt muidugi kirjutati lihtsalt lõdva randmega uusi ad-sid.

antud juhul oleks P-l siiski olnud õigem pöörduda kas psühholoogi või psühhoterapeudi juurde, mitte psühhiaatreid väisata.
need kõik on erinevad suunitlused.
perearstid peaksid selliseid asju muidugi eristama ja oskama suunata.
aga no on ka selles pereastinduses oma ala parimaid ja keskpäraseid, hingega inimesi ja üle käe laskjaid. nagu mujalgi.

Seda on mitu günekoloogi öelnud, et nii 40a enam munasarjapõletikku ei ole.

Ära mind süüdista.

Kust otsast see minu imetarkus on ?

Oot - oot, mina olen nüüd süüdi või, et günekoloogid seda ütlesid ??

Olin nii 40, kui läksin günekoloogile munasarjapõletiku kahtlusega.

Vaatas mu üle, et põletikku ei ole ja ütles, et minu vanuses naistel seda põletikku tavaliselt enam ei ole.

Et selles vanuses enam tavaliselt sellesse ei haigestuta.

Võid mul nüüd näo täis sõimata, aga kirjutan edasi arsti juttu.

Munasarjapõletiku põhjused on teine asi, sellest ma ei kirjutanudki.

P: "Vita komm on samuti hea, aga raske mõista, kuidas saab mitte mäletada, kas koolis suhtles kellegagi või jalutas kogu üksinda ja oli vait."

ikka saab. inimesed on ju erinevad ja emotsionaalne mälu samuti. pealegi andsid sellele hiljem ise küllaltki õige oletuse, et erinevad sündmuse, mis on erineva mõjuga inimesele, need kas kinnistuvad või hajuvad.
ikka erinevalt on.
samas mul endal on oma koolipõlv kuni algklassideni kohati meeles. mingid lõhnad või lõunapäike, või kuidas keegi vaatas või ka see mis tempe me tegime ja kuidas meid naerumaratoni pärast klassist välja tõsteti. enamikus on muidugi sellised helged meeleolud mälupiltidena ees, sest pean nii oma lapsepõlve kui kooliaega helgeks.
aga on meeles ka kiuslikud momendid. miks ei ole. lõikasid kui noaga väikese inimese hinge. samas arusaam, et elu pakubki erinevaid emotsioone meie enda vaimuilma rikastamiseks, see laseb aru saada. pimedust on vaja selleks, et eristada valgust ja miinusmärgiga sündmusi selleks, et seda enam hinnata plusse, rõõmustada toredate asjade pärast.
ja ka seda, et kõik on kogu aeg liikumises ja muutumises. igasuune muutumine on aga paljus tõepoolest meie enda kätes. see on natuke nagu võluriks olemine. :)

ei sõima ma sul nägu täis, milleks. rääkisin nagu mina tean ja näinud olen. miks ma üldse sõna võtsin? sellepärast, et olen selles valdkonnas kaua tegutsenud.
aga head sulle, vaiedlema ma ei hakka.

3, 14
Eks mulle oli SUHTLEMISE KEELAMINE nii suur probleem, et mul on siiamaani sõna - sõnalt meeles, mida keegi mulle koolis ütles.

Mitte kõik ei ole meeles, aga osad halvustavad ütlemisesd siiamaani meeles, isegi need, mis olid algklassides.

Samuti on meeles, kui keegi mu poole sõbralikult pöördus ja mida ta TÄPSELT ütles.

See oli minu jaoks selline SUURSÜNDMUS, pidin rõõmust lakke hüppama.

Et selline populaarne ja tore tüdruk kinkis mulle paar sõbralikku lauset.
Küll ma olin õnnelik.

Siiamaani on sõna - sõnalt meeles.

P
räägi neist headest kordadest, kui sulle midagi sõbralikku koolis öeldi. ma väga tahaksin kuulda. :)

Mina olen võhik, ma ei teagi.

Kirjutan seda, mida MITU GÜNEKOLOOGI on mulle öelnud.

Miks nad seda ütlesid siis, kui see tõsi ei ole ?

Kordan, mina ei tea, kas on vanematel naistel või ei ole.

Ei maksa minuga pahandada, kordan arstide juttu.

3, 14
Näiteks helistasin koolikella, meil õpilased ise helistasid kordamööda ja tuli üks kutt paluma, et ühe neiu tunnist välja kutsuksin.

Neiu ütles mulle, et ah, saada see kutt pikalt, et ärgu teda tunni ajal segagu.

Ta ütles seda nii MÕNUSA ja SÕBRALIKU tooniga, et see oli minu jaoks selline SUURSÜNDMUS.

Ma ei olnud üldse harjunud, et minuga sõbralikult räägitakse.

See neiu rääkis minuga nii, nagu oleks mu omaks võtnud.

Ma olin nii liigutatud, see oli minu jaoks selline RÕÕMUSÜNDMUS, siiamaani meenutan.

Ootan ikkagi su vastust.

Miks siis günekoloogid nii räägivad, kuim see tõsi ei ole ?

Mu küsimuse peale, kas 40a üldse munasarjapõletikku ei ole, vastas arst, et tavaliselt mitte, aga väga harvadel juhtudel on ning siis on see tõsine juhtum.

Mul ei ole meditsiinilist haridust, kirjutan edasi arstide ütlusi.

P
see on täitsa vahva sündmus. ja veel toredam, et see sul meeles on. :)

muide, kas panid tähele, mis sinuga toimus sellel ajal, kui seda oma koolipõlve lahedat sündmust praegu meenutasid?
mis tunne sul sees oli?
oli selline kuidagi valgem ja mõnusam?
natuke ehk ikka?

sellest see vita seal eespool ka rääkis. see ongi laias laastus selline lihtne, kuid sihiteadlik meetod enda hingehaavade ravimiseks. see, et nii tihti kui võimalik meenutada ainult häid asju. tõesti AINULT HÄID. ükskõik kui väikesed või teitele tähtsusetud need olnud ka poleks. püüda iga kord tabada ära selle sündmuse meeleolu ja püüda seda tunnet endas hoida nagu ilusat kalliskivikest. soojendeda ja silmitseda seda uuesti ja uuesti.
sa oled tundlik inimene, see peaks sul väga hästi õnnetuma, P.
lisaks mitte lasta mitte mingil juhul mitte mingitel negatiivsetel sündmustel, tundmustel, väiksematelgi aistingutel seda sinu ilusat kalliskivi selles hetkes varjutada. tõrjuda need negatiivid ikka lausa käsu meetodil oma helendavast varalaekast eemale.
teha seda harjutust kasvõi kord päevas. kasvõi 1 ainus kord, kullake. või nii tihti kui õnnestub.
sest vaata, meie keha on tegelikult natuke inertne mehhanism. see, mida me talle söödame, selliseks ta ka muutub. mida rohkem me anname kasvõi läbi helgete meenutuste talle valgust ja soojust, kasvõi killukeste kaupa, seda enam ta hakkab ise sedasama tootma ja kiirgama.
mõistad? usud sellesse teooriasse?

P, äkki meenub sul veel midagi head? lihtsalt midagi armsat ja ilusat?

3, 14
Minu jaoks oli juba see suursündmus, kui b-klassist mõni õpilane küsis, mida tunnis küsiti, kuidas õpetaja tuju oli.

Olin kohe seitsmendas taevas, et minuga räägiti sõbralikult.

Seda juhtus nii harva, et alati oli nii hea meel.

Saan aru küll, aga halba on olnud palju -palju rohkem, sada korda rohkem ja ÜKSINDA olles vägisi tuleb meelde.

Gün
Hakkas väga huvitama.

Miks siis arstid räägivad nii, kui tegelikult on naa ?
Päris siiralt küsin.

Ütlesid mulle midagi, mis ei olegi tõsi ?

P, usun, et tuleb meelde. ei tea jah, miks halval justkui suurem vägi kipub kohati olema. ei tea.
aga eks see ole teatud mõttes selline ürgne võitlus kasvõi laiemas mõttes ja filosoofiliselt, et mis siis peale jääb. mida me endas võita laseme.
see ongi pikk protsess. mitte kerge. kuid väga oluline.

muide, jäin mõtlema, et sellesama teooria kontekstis töötab ka ehk see valem, mida oled siin palju öelnud.
see, et sa usud, et ei saa enne õnnelikumaks, rõõmsamaks, seltskondlikumaks siis, kui su ellu ilmub lõpuks mõni sõbranna. või siis sõber. et justkui see oleks su elu võlukepike, see päästaks kõik ja lahendaks kõik.
mina isiklikult ei ole selles sugugi kindel.
usun tunduvalt rohkem seda, et siis, kui saad oma hingehaavad paranema ning muutudes selle läbi pisutki helgemaks, pisutki rõõmsameelsemaks, siis ilmuvad su ellu ka inimesed ja sündmused, keda-mida ootad. ilmuvad justki iseenesest.

tegelikult natuke juba on see asi end ilmutama hakanud. paned tähele? :)
siin on mitmeid sind, P, siiralt toetavaid ja heatahtlikke inimesi tekkinud.
mina nende hulgas.
nii, et asjad edenevad. piisab sul endasse rohkem uskuma hakata. oma võimesse paraneda, pöörata oma elus uus lehekülg, võimesse olla õnnelik kogu oma ülejäänud suurepärane elu.
mis arvad?

3, 14
Ma ikka usun seda.

Naistuttavaga see vähene suhtlemine oli minu jaoks suursündmus, surusin kõik oma soovid ja mõtted maha, et olla tema meele järgi.

Loomulikult häiris minu kallal õelutsemine, aga leppisin sellega.
Uskusin, et ma ei ole paremat väärt.

Naistuttava läbikäimine oli minu jaoks väga suur asi, sain NATUKENEGI suhelda ja olin sellke est väga tänulik.

Vaatamata sellele, et naistuttav minusse halvustavalt suhtus.

Mulle oli sookaaslasega suhtlemine väga oluline.

Usun 100%, et SOOKAASLASEGA REAALIS SUHTLEMINE LAHENDAB probleeme, kui palju, seda ei tea, aga leevendab küll.

Palju oleneb ka sellest, kuidas me sobime.

P, polegi ju olemas absoluutset tõde, niiet, igat olukorda saab võtta nii ja saab võtta naa. Eks arstidki on mõnes asjas eriarvamustel, oleneb, mis nurga alt vaadata.
**
Räägi parem veel mõnest armsast hetkest või mälestusest oma elus.

Ma lausa näen seda väikest tüdrukut, kes koolikella helistab..tahaks teda kallistada lausa...nii kaunis ja armas oled sa seal selle koolikellaga.

Räägi meile veel.

3, 14
ÜKSINDA pidevas ÜKSINDUSES ma sellega hakkama ei ole saanud.

Mida
Näiteks keskkoolis pinginaaber noris pidevalt mu kallal, kuigi kirjutas koolitööd minu pealt maha ja kontrolltöödes ütlesin talle ette.

Mu selja taga istuv tüdruk siis ütles mu pinginaabrile, et ütle aitäh ja ära õienda.

Olin südamepõhjani liigutatud.

Pean nüüd mõneks ajaks koristama minema, varsti kirjutan edasi.

tead kulla P, olenemata sellest, kui palju meil inimesi ümber on, aravan, et need kõige olulisemad isiklikumad otsused elus teeme me ikkagi üksi.
nagu öeldakse, kas see plõks mingi muutuse kohta käib sisimas sees meil ära või mitte.
kui ei käi, ei aita tegelikult ka hordide viisi sõpru ega seltskonnamänge.
see on ikka väga sügavalt ja ainult enda seest algav teekond.

seega ma ikkagi soovitaksin sul vähemalt proovida, vähemalt korraks unustada ära, et miski-keski väline sind nö. päästab ja see on su ainus võimalus elumuutuseks.
ikka sina oled kõige suurem omaenda saatuse valitseja.
tean, et sulle on tuhat aastat püütud vastupidist sisse tampida, kuid neil polnud õigus.
palun, püüa seda uskuda. püüa uskuda iseendasse, oma jõudu, oma ilusse, oma unikaalsusesse.

ning sa ei ole üksi.
vaata, kui palju siingi sind toetatakse lausa iga päev juba.

kahjuks me keegi aga ei saa sulle sõbrannat kandikul Tartusse tuua. nagu ütlesid, ei pruugi juhusliku inimesega teil ka klappida ei elufilosoofiad ega huvid.
kui pole jutt niisama suvast kohvikusõbranjest, kellega möödujaid klatšida, siis tõelise hingesõbraga ongi sageli nagu abikaasaga - samamoodi tuleb ehk enne koos mitu puuda soola ära süüa, minna läbi lillede ja ohakate, enne kui selgub, kes ja mis või kui tõelistel alustel see suhe on.

seega hea, kui tuleks ikka see õige inimene, eks?
kuid selleks on vajalik enne sul siiski natukenegi terveneda ning oma minevikupainajatest vabaneda.
vastasel korral, mulle tundub, paned sa sellele inimesele siiski tohutu vastutuse oma saatuse eest.
võimalik, et ka sellise meeletu vastutuse alateadlik äratundmine hirmutub teisi sinu juurest ära.
see, et sa paned justkui kõik ühele kaardile.
mõistad?
tõeline sõprus on siiski energia vahetamine enamvähem võrsetel alustel.
mõistad, mida ma silmas pean?

ning jah, veel toredaid lugusid palun! kindlasti oli neid veel. kindlasti. :)

3, 14

Naistuttavaga suhtlemine oligi suur asi, seda AINULT SELLEPÄRAST, et sai natukenegi SOOKAASLASEGA suhelda, viletsalt, aga midagi ikka sai.

Kusjuures tõesti sel ajal, kui naistuttav normaalselt rääkis, ma küll mingitele probleemidele ei mõelnud.

Seda juhtus küll harva, kui ta sõbralik oli.

Suhtlemine ikkagi väga palju aitab.

Viib mõtted mujale, juba see päästab.

3, 14
Ei, midagi ei pea teine inimene hakkama vastutama.

Lihtsalt suheldes viid KUNSTLIKULT ISE MÕTTED MUJALE.

Kui me ei klapi, siis lihtsalt sookaaslasel hakkab minuga IGAV ja suhtlemisest ei tule midagi välja.

3, 14
Nüüd olen juba nii kaua üksinda olnud ja järjest kibestunumaks muutun.

Üksindus hakkab rohkem ja rohkem närvidele käima.

Koolikaaslastega rohkem toredat ei olnudki, hiljem aga oli paar südantsoojendavat kokkupuudet..

vaata, kullake, me ju siin ka sinuga suhtleme.
reaalis on muidugi teine, kuid siiski.
püüame su olukorda mõista ja pisutki seltsi pakkuda.
ära heida meelt, armas P.

räägi parem nendest hilisematest kokkupuudetest, mis sinu jaoks meeldivad olid.

3, 14
Sisseastumieksamitel puutusin kokku väga armsa ja ääretult meeldiva neiuga, kahjuks ta loobus ja läks ikkagi Tallinna õppima

Kokkupuude oli põgus, aga olin hingepõhjani liigutatud, kuidas ta oli tänaval kokku saades siiralt rõõmus.

Fantastiline tüdruk.

Üldiselt meeldivaid kogemusi on niivõrd vähe, need on ikkagi niiiiiii haruldased juhtumid.

Halvasti ütlemine, salvamine olid tavalised.

palun püüa sellest suurest halva hulgast ikkagi võimalikult vähem mõelda.
ja sellest väikesest hea hulgast mõelda palju palju. iga päev. loe kasvõi siit neid komme, mis meeldisid. jj oma näiteks.
tahad proovida?

P, ma ühel korduval teemal küsiks siiski veel küsimusi, tohib?

nii kaua, kui sul see oma Notsukese unistus pole täitunud, äkki ikka proovida, kuidas üht väikest kassikest aidata?
tead, mingi loomaga suhtlemine ikka aitab ülihästi nüristumist vältida. ja viib ka mõtted mujale, ülihästi viib, võimalik, et pareminigi kui mõni keskmine sõbranna.
sest kass on sul 24/7 sõber, sõbranna ehk leiab paar korda kuus sinu jaoks aega.
mis arvad?
ma olen valmis mõne kassi täitsa ise su jaoks välja ostma, kui rahas on probleem. ausalt.

vaatasin just Tartu kassikaitse lehekülge.
http://www.kassidkoju.eu/?q=kodutakassid

meeldib sulle siit mõni?