Muudkui üritatakse selgitada, P mõttemustrit kallutada. Tehakse seda nii ja naa, sekka võtab sõna neidki, kel endal probleemid. Miks seda tehakse? Miks mina seda teen?
Kas sama agaralt üritataks nt värvipimedale selgitada värvide ilu ja mitmekesisust? Keegi värvipime väidaks näiteks, kuidas ema pani ta uskuma, et kõik teised on valged ja tema ise must; väidaks, kuidas valge sõbranne mustaks osutus jne jne, kuid ta ise poleks võimeline muid värve nägema.
Kuidas tõestada värvipimedale, et värvid on olemas, kuidas selgitada talle, milline on roosa, kollane jt?
Ilmselgelt ei üritatagi seda teha.
Sama on ju P-ga, kelle "värvipimedus" avaldub mujal, ainult me ei saa aru, kus täpselt. Me pole sellise pimedusega varem kokku puutunud ja kuidagi uskumatu tundub, et nii üldse olla saab. Ikka ja jälle vastame talle, eeldades, et tal seda "värvipimedust" pole või et ta seda teeskleb.
Teen praegu ise täpselt sama, kuid üks lause ta öösel kirjutatus tundus nii vale, et sellele on raske jätta reageerimata.
P:"Käskijad on reeglina omakasupüüdlikud ja pahatahtlikud."
Jättes praegu kõik muu kõrvale, tekib küsimusi seoses P ema ja tädiga. Mil moel nende käsud ja P-le antud elusuunised omakasupüüdlikud olid? Olid nad siis P suhtes tõesti pahatahtlikud?
Ilmselgelt polnud asi nii ja see peaks P-d veenma, et ta veendumus - pidada kõiki soovitajaid või käskijaid halbadeks - on vale. Selmet hakata endas kahtlema, tuleb selle peale tõestusi hoopis muude asjade kohta.
Miks on nii raske järele jätta (meil, mul) ja leppida, et värvipimedat värve nägema panna on võimatu?