Ma toon ühe näite, P, kus on hilisemast kommentaarist lugeda, et kommsnteerija solvus. Tema kommentaar on mu meelest vägagi mõistlik:
/P, kullake, see on küll tõde, et suhelda sa ei taha. See, mis siin toimub ei ole suhtlemine, vaid sinu monoloog, mida teised kommenteerijad üritavad rebestada küll viisakaid, küll ebaviisakaid meetodeid kasutades. Kuid mis teeb tuul müürile, sina jaurad ikka oma teksti. Sind ei huvita teiste sõnum, sa joobud oma jutust. Neli aastat..... vahepeal on sinu lugulauludesse oma arvamust jätmas käinud inimesed kolinud, lapsi saanud, lahutanud, abiellunud, surnud või koole lõpetanud ja sina tammud ikka üe koha peal, jutt on sama, elu on sama, võibolla on isegi kleit sama./
ja sinu röögatus:
/Mis sul häda on ?
Vastasin küsimustele, kusjuures üritasin nilbitsejatele mitte tähelepanu pöörata.
Need näited, mida sina tood, langevad minu vanuses ära.
No välja arvatud suremine muidugi.
Lapsi minu vanuses enam ei saa.
Seega abiellumisel selles eas ka enam mõtet ei ole.
Koolid ammu lõpetatud, kursustel ka käidud.
Sa räägid noorte inimeste elust ju./
Siin on ju täiesti ehedalt kirjeldatud sinu käitumist aastate jooksul, aga sina esiteks ei lugenud kommentaari nii, et mõte kohale oleks jõudnud ja siis veel õiendasid ka.
Ma küsisin ju ka: mis on sinu elus muutunud nende foorumirisustamise aastate jooksul?
Pole midagi mutunud või on siiski?