Ilmselgelt osaleb siin praegu vähemalt 2 sundmõtetega, häiritud psüühikaga inimest. Teine siis see Pillekest valetamises süüdistaja.
Täpselt samamoodi jäärapäiselt oma rida ajav, teiste kirjutatut mitte tähele panev stiil. Üldiselt ei panda teda ka tähele ning ei lasta end tast häirida. Ainuke, kes talle vastu kirjutab, on P.
P eelistab teist sundmõtete küüsis olijat neile, kes sooviksid meeldivate asjade üle arutleda, häid emotsioone jagada. P-d head asjad ei köida, tema vajab negatsioone, sest siis saab jälle tõestada, korrata ja selgitada, kui halvasti ikka temasse on suhtutud ja et temast endast pole iialgi mitte miskit sõltunud.
Seda viimast kardab ta kui tuld. Ta küll on valmis end opakaks ja muud moodi rumalaks kutsuma, keda oli lapsepõlvest peale sunnitud iseenda soove mitte arvestama, kuid ta keeldub tunnistamast, et osaline vastutus ja kontroll oma mõtete ja tegude üle tal siiski säilis. Selle omapoolse vastutuse tahab ta olematuks mõelda. Mingipärast on ta valmis end valimatult sõimunimedega kutsuma, kuid väikestki osa juhtunust enda vastutada võtma mitte. Vahe on selles, et kui osa vastutusest endale võtta, ei saa teistele osalistele enam niipalju ette heita.
Seda, et need teised osalised võisid olla ka opakad ja muul moel rumalad, P ei tunnista. P jaoks on kõik teised kompleksideta, mõistuse juures ja vastutusvõimelised, kes naudivad P alandamist. Ka siin foorumis näeb P järjekindlalt, kuidas osa kirjutajaid teeb seda ainsa eesmärgiga P üle irvitamisest naudingut saada. Eks selliseid kirju ka on, kuid P näeb olematuid naudinguid ka seal, kus miski sellele ei vihja.
No näed siis, jälle kukkusin kirjutama ühest, kuid tegelikult tulin siia plaaniga teisest kirjutama.
Minu hinnangul kirjutatakse P-le siin kui tervele, mõneti veidrale ja omapärasele, kuid siiski tervele inimesele. Kõik need märkused ja etteheited ta valesti mõistmiste kohta jm lähtub eeldusest, et ta on võimeline mõistma. Aga ta ei ole. Tema maailm ongi teistsugune. Sundmõtted ta peas ei lase tal elu nii näha nagu seda enamik inimesi näeb.
See on korduvalt ja paljude üritajate (tulemusteta katsetajate) poolt tõestatud, et P ei hakka iialgi asju nägema tavalisel moel. Seda temalt oodata on naiivne. Ta sundmõtted panevad ta õhinal halvast kirjutama ja justkui paremat soovima, kuid tegelikult ta muutusi ei vaja. Teda rahuldabki halvast kirjutamine. Sestap kirjutab ta pikalt ja laialt alati siis, kui on milleski riivatud või pahandatud. Kui juhtumisi kirjad talle ongi head ning mõistlikud, siis leiab ta, kasvõi kunstlikult, mingi koha, mis tema meelest vale ja teda pahandav on. Heale reageerib ta mokaotsast öeldud tänuga, kus selgelt on tunda sõnade enda seest väljakiskumist, pikemalt heast kirjutada ta ei oskagi, heal pole teda käivitavat jõudu.
Pausid P kirjutamistes on tingitud sageli ka sellest, et ta on mõistlike selgitustega niiöelda nurka surutud, et sealt edasi ei saa enam vaid halvale keskenduda. Siis ongi ainuke võimalus mõneks ajaks eemalduda ja hiljem jälle süüdistustega pihta hakata.
P on selle koha pealt süüdimatu, värvipime ja mis veel. Ta ei saa ise ka aru, miks halb teda köidab ja sellest kirjutamine rahuldust pakub.
Meie teised siin peaksime iseendile tunnistama, et häiritud psüühikaga inimesega pole mõtet vaielda. Tegelikult pole see ka mitte ilus.
Kas keegi siin usub veel, et tasapisi tilgutatu kunagi müüri lagundama hakkab?