na ja mis siis, et sõbranna teadis, mis sulle meeldib, mis mitte..mis siis.
tema siis nii ütles ja mis siis
mis see täna enam leob, ütle, P.
sa vaata kasvõi siin ennastki. sa pidevalt õigustad end läbi selle, et ME MÕLEMAD OLIME nii ja naasugused, et kuidas tema võis teisiti tunda või öelda, kui sina. te ju olite võrdsed.
see, et tema oli selline nagu oli, pole nüüd sinu jaoks mingi õigustus, kui aus olla.
ja see, et tema on samasugune rõve mutt, siis jumal temaga, olgu.
mida sa võrdled kõike endaga.
sina poleks nii öelnud, aga teised näe ütlevad, sest nemad jälle ei ütle nii nagu sina...
sa nagu mingis stalini erikoolis, et kõik peavad ühtviisi punaselt mõtlema ja ütlema või nagu hitlerjugendid, kooris "heil" hüüdma.
asja huumor pole selles, et sõbranna sulle nii ütles, vaid asja huumor on selles, et SINA eeldad, mida keegi tohib öelda ja mis mingis vanuses nagu sobib öelda ja mõelda. Vaata, see on kogu sinu teema huumor ja sinu huumor ka.
ma arvangi, et sa teedki nalja, et see kõik ongi huumor siin, mitte päris.