kulla P, ma ei küsinud, mis on kunagi juhtunud.
ka ei saa sa väita, et miski nagunii juhtub/ei juhtu.
ei saa ju?
ma küsisin, mida võtad selles osas ette just nüüd, et suhtlemine reaalis võimalikuks saaks. konkreetselt?
ei, konkreetne samm ei ole see, et ütled, et kõik ebaõnnestub ja nagunii keegi sinuga ei räägi.
konkreetne samm on trennikaaslase kuulutus, reaalne minek loomade hoiukodusse, järelpärimine, et saad ehk aidata. sama misiganes heategevuse või keskkonnaliikumisega, vabatahtlike üritustest osvõtuga. sama huviklubidega, mida on kümneid erinevaid, sama täiskasvanute ülikoolidega.
ISE peab minema ja suhtlema esimesena. kasvõi telefonis.
need on reaalsed sammud.
kuid sa ei astu neid. miks?
kuna sa 2-l korral põrusid kunagi minevikus?
seetõttu sa enam OLEVIKUS ei anna endale mingit võimalust mitte kunagi?
lihtsalt istud oma toas ja tahad midagi omaette?
see ju ei vii mittekuhugi. :(
aga jumal tänatud tõesti selle inimese eest, kes sind nüüd maale kaasa kutsus. annaks taevas siis tõesti sooja ilma selleks puhuks ja ürituse õnnestumist.