mida ma peaksin sulle siin kirjeldama hakkama.
sulle on ennemalt juba paljud kirjeldanud oma päevi ja tegemisi, kas sa siis ei saanud aru nende kirjutatust.
ütlen, et lapsed on vaid üks etapp inimese elust, ülejäänud aega saab väga erinevalt kasutada ja sisustada. niiet, sinu jaoks ongi nagu lapsed see määr, mis nagu oleks tegevus ja ülejäänud elu on siis vaid vaba jalutamine, enda avamine ja jutustamine.
liiga mõttetu on peale laste suureks saamist hakata kellegagi suhtlema selleks, et ennast avada.
siis ollakse juba ammuilma täiskasvanud ja need puberteediea enda avamised ja jalutamised, vastastikku huvitavate juttude rääkimine, tunduvad siis juba ebahuvitavad, tühised ja mõttetud aja raiskamised.
siis mõeldakse palju vaimsematele asjadele...palju sügavamalt, palju kaugemalt...siis mõistetakse, et elu on liiga lühike, et see raisata minevikus sorimise ja vanade halbade mälestuste kaasa vedamisele.
kõigepealt sa, P, jäta see minevik ja sinna kuulunud halb rahule, lase sel minna ja ma täitsa usun, et seda märgatakse ja ehk tullaksegi juba ise sinu juurde rääkima...