egas midagi, peeesid on meie seas peale meile tuttava peee rohkemgi.
inimesi, kes pole iial rahul, kellel on alati vähe teiste tähelepanust ja kes on kui elektrijänesed pingul, et otsida igast teiste öeldud lausest, sõnast vaid enda suunas sihitud vaenulikkust, suskimist ja ülbust.ja kõigis nende elu ebaõnnestumistes on ikka teised süüdi. küll vanemad, küll koolikaaslased, küll töökaaslased, küll isegi reeturlikud sõbrad ja lõpuks kõik...nemad üksi on ohvrid, kes tunnevadki, et kogu maailm on nende vastu. et teised on siia ilma sündinud ainult selleks, et NEILE liiga teha.
miks ma seda kirjutan täna.
aga seepärast, et just täna sain järjekordselt kinnitust, et mu töökaaslane on samasugune peee.
samamoodi käis jutt, kuidas teised teda alatult ära kasutavad, tema aga muudkui teeb ja teised vahivad niisama, laksutavad lõugu ainult. siis hakkas sama jutt, et tal ikka lapsepõlv raske oli ja kuidas kodus oli kõik halb ja talle tehti liiga nii koolis, kui kodus..
ikka nii, et tema on terve oma elu tänase päevani niiii koletult pidanud kannatama, solvanguid alla neelama ja keegi ei märka, kui tubli ta tegelikult on. ja sama jutt, et ta on nii üksi ja keegi teda ei mõista.
ma ei ütle, ta teebki oma tööd hästi, aga samas teevad teised ka hästi.
vahe on selles, et teistel on pered enamusel, temal mitte. miks, ma ei tea. vanuse poolest võiks olla ammugi.
aga see, kuidas tema ikka teeb ja püüab ja tema vastu kõik on, see on väga väga peeeeee.
mõtlengi, mis arhetüüp need peeed on?
olen täitsa kindel, et selliseid on enamgi. mina pole siiani neid niimoodi märganud, aga tänu peee teemale, olen peeelikku olekut tähelepanema.
võimalus muidu veel, et see p teema on mind ennast juba sassi kerinud.
vot sellised kõrvalmõjud siis sel p teemal.