Kirjutad, et olid eluvõõras ega tundnud inimesi. Aga kuidas sa siis nii täpselt tead, mida sõbranna mõtles ja miks just taoliselt käitus? Suhtluskogemusteta isik ei oska tegelikkust hinnata.
Sulle kirjutanute suhtluskogemused on võrratult suuremad. Nemad hindavad sind selle põhjal, kuidas sa kirjutatust aru saad, kuidas reageerid, mida kirjutad. Tõsi, sinusugusega vaevalt et keegi varem on kokku puutunud, kuid varasematele kogemustele toetudes saab sarnasusi leida ning üldistusi teha.
Vanemad kasvatavad lapsi armastusega (normaalses perekonnas). Lapsed erinevad kasvatajatest selle poolest, et neil on vähem elukogemusi ja teadmisi. Vanemad suunavad, annavad nõu, toovad näiteid, miks ühtmoodi on õige ja teistpidi vale jne. Vahel tuleb lastega ka pahandada, vahel isegi kurjustada. Miks? Ikka parema tuleviku nimel.
Sina oled pikka aega, võiks öelda et enamiku oma elust elanud oma maailmas ja sellele vastava maailmavaate omandanud. See jääb tavapärasest üsnagi kaugele. Ega enda tossikeseks, lausa värdjaks pidamine (su enda sõnul) kohe kuidagi normaalne pole.
Kõik see hulk sulle kirjutajaid on teinud seda selleks, et tuleksid oma maailmast välja, tutvuksid teistsuguste vaadete, seisukohtade, kogemustega; et õpiksid erinevaid inimesi tundma. Selleks on kasutatud kõikvõimalikke meetodeid, kuid sa oled keeldunud enamikule tuttavat maailma omaks võtmast. Vastupidi, sa klammerdud oma seniste tõekspidamiste külge veelgi kramplikumalt.
Nii nagu kogemusteta lastega pahandatakse, tehakse seda ka sinuga. Kui heaga ei saa, saab ehk oma pahameele näitamisega. Aga ka nii ei saa, selles näed sa pahatahtlikku õelutsemast ja muud halba.
Tuntud ütlemine on, et kes teistes halba näeb, on ise taolise halva tegemiseks võimeline. Hea inimene ei oska isegi mitte kahtlustada. Ka sina võisid selline olla sõbrannaga suheldes, sa ei osanud temalt halba oodata. Aga nüüd, kuhu on sinust see hea inimene kadunud? Miks süüdistad sa siin meid õelutsemises ja sadistlikus käitumises? Kas see, et sulle teistsugust maailma püüdsime tutvustada, on tõesti nii halb tegu? Kuidas saime me ette teada, et sa ei tahagi oma tuttavast maailmast välja tulla? Kirjutasid ju algse teema pealkirjaks "Keskealise üksiku naise elu on põrgu." Sellise teema peale hakataksegi seletama, et kõik sõltub inimesest endast ja ta asjasse suhtumisest. See on ju loomulik ja ainuke võimalus, kuidas elu elamisväärsemaks muuta, kui hakata ise seda teistmoodi nägema. Teisi võimalusi ei ole, sest olnut ei muuda, muuta saab olevikku ja tulevikku.
Aga sina hoiad minevikust kogu oma jõuga kinni ja ei taha sõnakestki kuulda sellest, kuidas eluga edasi minemine positiivsesse suunda kallutada. Sulle on pakutud reaalseid suhteid, on pakutud virtuaalsest suhtlust, on pakutud võimalust vestelda mis tahes muul teemal, peaasi et sa enam sõbrannat ja 13 aastat tagasi läbi saanud sündmusi enam ei meenutaks.
Aga sa ei taha muud. Mis sa arvad, kas selline järjekindlus halvast kinni hoidmisel nagu sa siin demonstreerinud oled, ei tee meid kurvaks ega pahanda. Mõtle kui palju aega ja mõtteenergiat on sinu heaks kulutatud? Ja selle peale annad sa teada, millised õelutsejad kõik, kes sulle järele ei kiida, vabandust, sinuga ei nõustu, on.
Kuhu kadus sinust see hea inimene? Kas enda värdjaks pidamisega (taevas, milline kohutav viis ennast maailmas tunda!) koos muutusidki sa selliseks?
Suures maailmas on palju head, on palju toredaid ja häid inimesi. Nendega kohtutakse siis, kui seda oodatakse ja tahetakse. Kui juba ette mõelda, kui halvad kõik on, läheb hea taoliselt mõtleja eest peitu, halb trügib aga esiplaanile.
Nii ongi, et ühed näevad rohkem head ja teised rohkem halba. Tegelikult hea ja halva hulk maailmas on ikka sama. Inimesest sõltub, millises maailmas ta elada tahab. Mina tahan heas elada ja olengi elanud ning elan edasi. Sind siia maailma vägisi sikutada pole ei minu ega kellegi teise võimuses. Vaid sa ise saad midagi teha, aga seda ma tõesti enam ei usu.