elu on mäng.
ja ma ei ütle, et P teema kuidagi halvem mäng oli, kui muud mängud siin elus.
osavõttu oli, otseselt maksma ei pidanud, kuigi, kui võtta, et aeg on raha, siis küll.
aga niisama teleka ees istudes kaob aeg samamoodi, raamatut lugedes samamoodi, mööda poode kammides sama moodi, telefoni otsas jutustades sama moodi...
niiet, aeg kaob, mängud jäävad.
aeg kaob igal juhul, teed sa midagi või ei tee.
mulle isegi meeldis see P kuju. nii ajuvaba kangekaelne, niisugune puuslik, et ajas tükati südame ikka nii täis...ja samas pani südamest kaasa tundma, haledusest oleks tahtnud teda kallistada, ta õnnetut elu pisutki helgemaks muuta...
emotsioonid käisid üles alla ja ühtäkki sai selgeks, täitsa reaalselt iseenda peal kindlaks tehtud, et vaata aga, kõik need inimeste tundenüansid on ikka igas meis olemas ja me ei erinegi niiväga üksteisest selles mõttes.
loeb keskkond, loeb seltskond, loeb, kuidas su elutee kulgeb, kas lausmaal ilma takistusteta või mööda kände ja künkaid aina end kokku võttes...sellest siis kõik need erinevad eluteed, need saatused, suhtumised, arusaamad..
mitte midagi pole asjata, olgu see kui ajuvaba tahes.
aint et veidke nukker on näha, kui kergelt annab inimesi lolliks teha, ära kasutada, petta....ja nad usuvad viimse hingetõmbeni, et ehk ikka pole pettus.
aga argod ja pilled ja liisid elavad aga meie kõrval kogu aeg, seda ei tohiks unustada.