Kurjust ja julmust kommentaaridest ei leia.
Pahameelt seevastu leidub küll.
Millest pahameel tekib? Mida ja kuidas P kirjutab, et kommenteerijad pahaseks saavad?
P esitab oma tõekspidamisi absoluutsete pähe. Ta on muidugi ka veendunud, et tema jaoks tõde on seda ka teiste jaoks.
Kes P tõde ümber lükata üritab, teeb P meelest seda mitte teistsuguse tõest arusaamise pärast, vaid P ärritamiseks (kurjusest, julmusest ta meelest).
P pähe ei mahu, et teistel on erinevad elukogemused ja sellest tulenevalt ka erinevad arusaamad.
Absoluutset tõde paljudes asjades polegi. Elu on selleks nii kirju, et vaid üht joont pidi minna ei saa.
P aga ei talu, kui talle vastu vaieldakse, oma kogemuslikku tõde vastukaaluks tema tõele pakutakse.
Kogu oma mineviku-loo on ta üles ehitanud kindlas usus, et tema nägemus asjust on ainuke võimalik vaatenurk. Et ka teisiti saab tõlgendada, ei mahu talle pähe.
Nii asub ta iga tema tõlgendusest erinevat seisukohta ümber lükkama ja enda seisukoha õigsust tõestama.
Normaalses suhtluses ka vaieldakse, vahel päris tuliselt, isegi ärritunult, kuid tegu on hetkeemotsioonidega ning üldjuhul isiklikuks ei minda.
Igaüks kaitseb oma tõde või õieti arusaamist sellest. Kaitseb oma, kuid kuulab ka teist. Isegi kui ta teise seisukohaga kõiges ei nõustu, jätab see temasse oma jälje.
Isikuti ning sõltuvalt olukorrast on see jälg erinev. Tugevad natuurid julgevad ka tunnistada, et teise öeldust oli neile kasu. Mitte nii tugevad isiksused ei tunnista seda avalikult, kuid iseendale küll.
P ei tunnista ei avalikult ega ka omaette mitte ühegi teistsuguse arusaama elujõudu. Ta pole seda kunagi teinud. Õige on ainult tema nägemus ja sinna kõrvale ei mahu miski muu.
Nagu hane seljast vesi voolab maha jälgi jätmata, voolab ka kõik see, mis ei ühti P arusaamaga tema mõttetegevusest jälgi jätmata maha.
See ongi põhjus, miks P-ga suhtlejates (nii reaalis kui ka virtuaalis) tekib mõningane pahameel, vahel päris suur pahameel.
Oodatakse adekvaatset tagasisidet, aga kui seda iialgi ei tule, ükskõik kui pikalt ja erinevalt oled püüdnud oma seisukohti selgitada, tekib esmalt tühjustunne. Kogu selgitustegevus on tühja läinud. P lihtsalt ei kuula üldse või ei saa üldse aru. Sealt edasi tekib pahameel, sest kellele siis meeldiks suhelda inimesega, kes kuulata ja mõista ei taha, pigem vist ei suuda, ei oska. Pahameelega öeldakse (kirjutatakse) ka selliseid asju, mida muidu ei tehtaks.
Aga et see pahameel oleks muutunud kurjuseks või julmuseks siin, seda vähemalt mina ei taju.
Pigem on siin tegu väga kannatlike inimestega, kes selgelt lootusetus juhtumis ikka veel üritavad P-d ta tillukesest maailmast välja kiskuda.
P maailm on ülimalt väike, selle piirid paiknevad P mõttemaailma piiridega samas kohas. Kõik, mis tema mõtetega kooskõlas pole, on tema meelest vale. Vähe sellest, ta tõlgendab kõike võõrast ka vaenulikuna, tema pihta spetsiaalselt sihituna.
Põhiline pahameel kommenteerijais tekib aga sellest, et P jaoks on ainult üks teema huvitav. Kõik katsed teda teistes teemades osalema tõmmata pole õnnestunud. Normaalsest suhtlust arendada sellistes oludes pole võimalik.
Muidugi on tobe seda ikka ja jälle üritada, sest tegu on lootusetu olukorraga. Miks aga ikka veel P-ga siin foorumis üldse suhelda üritatakse, on mõistatus. Ka ma ise iseenda üritamiste (neid on siin eri nimede all üksjagu olnud) põhjuseid ei oska täies mahus seletada.
Mul ei ole igav, hoopis kirju ja tihe seltsielu on päriselus. Miks leian end kursis hoidvana P teemades? Üks põhjus ehk see, et teema on igati tuttav. Et teistesse teemadesse sisse elada, võtab rohkem aega ja kui esmapilgul miskit köitvat ei näi olevat, jääbki see üks siin. Vahel tahad ju maha istuda ja igapäevaelust eemalduda. Aga see pole põhiline põhjus.
Pole ju ka enam lootusenatukest, et P ühel hetkel hakkab oma maailmast eemalduma või seda laiendama.
Miks ma siin praegu kirjutan, ma ei tea. Kas teised teavad, miks nad seda teevad?