Oli näha, et loed ka naisepeksu teemat, veidi osaledki selles. Aga loed seda ikka vaid läbi oma nägemisprisma, ehk siis kallutatult. Aga no asi seegi!
Kui nüüd võrrelda raseda naise jõhkrat peksu sinu kogemusega, siis kumb nagu hullem on?
Ühel juhul oli tegu lähedase inimesega, keda usaldad niivõrd, et oled valmis pere looma. Teisel juhul oli tegu naistuttavaga, keda häda pärast kõlbas ka sõbrannaks pidada, ehkki ühendav sarnasus, tõeline sõbratunne puudus.
Selline mulje jääb, et sind pahandab just see, et sinu silmis "madala sordi" inimene käitus sinuga halvasti. Oleks tegu olnud sinu silmis "kõrgema sordi" inimesega, oleks sul tema käitumisega kergem leppida. Et justkui neile viimastele oleks rohkem lubatud kui äpudele.
Et lasid ühel kehvakesel ja nõrgal inimesel end mõjutada, on su meelest ülim õigustus enda mittesuutmisele oma elu enda kätte võtta. Muudkui soiud - kuidas ta küll sai, kuidas ta küll tohtis, kuidas ... Justkui oleks see mingi ime, et endaga kimpus olev inimene oma komplekse teiste peal välja elab.
Ei mingit imet, just nii ongi. Endaga rahulolematu ei taha kogu vastutust enda peale võtta. Palju lihtsam on see teiste kaela veeretada. Naine on süüdi, et ei toonud susse õigesse kohta, lapsed on süüdi, jättes mänguasjad vedelema, koer jäi jalgu jne. Ega siis avalikkuse (töökaaslased, sõbrad jm) ees saa end "paljastada" ja oma viha välja näidata. Ikka kitsas ringis ja nende peal , kellest jõud üle käib.
Su naistuttava puhul toimis sama mehhanism, sinust käis tal vaimne jõud üle ja sinu peal sai ta oma viha maandada.
Sama mehhanism toimib muideks ka sinu puhul. Sa oled vihane oma elamata elu pärast, kuid vastutust selle eest enda peale võtta ei jaksa. Palju mugavam on süüdistada teisi, panna teised selle eest vastutama.
Asjal oleks jumet, kui su jamad oleks just äsja juhtunud. Siis oleks põhjust süüdistada, õigluse jalule seadmise protsess läbi tehe ning eluga edasi minna. Aga sina räägid siin kaugest möödanikust ja räägid sellest lõpmatult.
Isegi see oleks mõistetav, kui peale aastaid endas oma valu kandes sellest lõpuks räägid (nii nagu sa oma algses teemas tegidki), räägid end tühjaks, saad foorumlastelt toetust, abi, teistsuguseid vaatenurki jne, ning lähed eluga edasi. Aga sa ei lähe, sa saad siit vaid hoogu juurde, et ikka enam ja enam vastutus oma elu eest teiste kaela veeretada.
Ega sinu käitumine väga palju ei erinegi mehe omast, kes oma jõhkrutsemisest jõudu ammutab ning sellest hoogu juurde saab.
Sarnane on ka minu ja teiste foorumlaste tegevus, kes me siia teemasse taas tagasi pöördume. Sarnane naiste käitumisele, kes vägivaldse mehe juurde tagasi pöörduvad, lootuses, et ehk ta ühel hetkel mõistab ja muutub. Nii nagu ei muutu vägivaldne mees (vähemalt ilma erialase abita), ei muutu ka sina.
Igaks juhuks pean täpsustama, et ei võrdle peksu grafomaaniaga, vaid mehhanisme, mis vastavalt toimima panevad.