Vaatasin viimase seeria nüüd korralikult algusest lõpuni veel üle.
Kaks neidu said täpselt sama kogemuse osaliseks. Ühest sai normaalne ja enamgi naine, teine muutus jõhkramaks kui nende piinajad. Piinajatest tulid korralikud inimesed, kes oma tegu kahetsesid ning pattu lunastada üritasid.
Hästi tehtud ja mängitud film. Aga mind häirisid või õieti tekitasid segadust teatud asjad. Daami vanuseks alla 60 kuidagi ei pakuks. Ega sõbrannast mõrvargi noorem paistnud. Vägistamise tulemusel sündinud tütar, kes nägi välja mitte enam kui 25, oli emaga kohtumise ajal u. sama vana, kui ema sünnitades. Nii peaks daami vanus olema 50?
See, et daami poeg oli ta mehe poeg, kellega ta peale mälukaotust kohtus, selgus ka alles lõpus ja vanaemaks oli ta kasupoja pojale.
Bruno, daami esimene mees, oli justkui Marco (uurija) isa (nii anti mõista). Samas Marco oli oma isa politseile ema peksmise eest üles andnud ja seda mitte väikse poisina. Bruno oli daamiga koos elades juba vangist vabanenud. Kuid Marco polnud ju nii vana!?
Aga muidu oli hea film. Pani mõtlema, mis on juhtumite käivitajaks, mõjuriks. Kuidas üks ja sama sündmus mõjutab inimesi erinevalt. Ikkagi inimesest endast sõltub kõige enam, mitte teistest.
Kui seda vägistamist poleks olnud, kes teab milliseks tolle daami sõbranna elu siis oleks kujunenud. Mingipärast näib, et ta oleks daami elu negatiivselt mõjutanud.