kui su kodus ikka niii suur headus oli, siis ütle, kust tuli sinusse selline suhtumine, et sina oled allapoole arvestust kõiges.
No täiesti vastuvõtmatu on selline seletus ja mina seda ei mõista.
olin ka koolis vagur talleke, otseselt ei tõrjutud, aga ega mina eriti trüginudki teiste kampa. õpetajad vahel norisid küll ja seda mu vaikimiste pärast, aga seegi on ammugi unustatud ja enda jaoks selgeks mõeldud. Ka need koolikaaslased, kes mingil kombel mind kunagi häirisid oma üleoleku demonstreerimisega, on ammuilma selgeks mõeldud ja olen nad ammu vabaks andnud oma mõtetes.
Nüüdseks tean, et kõigil meil ON oma teekond siin päikese all ja enda jaoks oleme kõige tähtsamad meie ise. Esmalt ikka iseenese tunne ja siis jah, tulevad teised ja sedagi vastavalt vajadusele ja võimalustele. Mitte nii, et annan end täiega teiste teenistusse ja nende meelevalla alla.
Milleks siis mina oleksin, kui mul enda elu ja armastust mu enese vastu üldse ei oleks. Oleksin mõttetu ja minu elu oleks samamoodi mõttetu käkerdis.
Aaa ja tahtsin öelda veel, et minu lapsepõlvekodus oli armastus, oli tingimusteta armastus, kus armastati elu elu pärast ja inimesi inimeste pärast. Mitte nii, et seda inimest armastan, kuna ta on väärt inimene ja väärib siis armastust, aga teine, näää pole nii väärt, teda armastan vähem siis ja kolmandad pole üldse miskit väärt, neid polegi vaja armastada, sest mis sa saasta armastad...
Nii ei saanud minusse tekkidagi tunnet, et mina olen allapoole teistest ja teised minust kõrgemal. Elu tasandil olime kõik ühel pulgal, kõik oma teekonnal, kõigil oma eesmärk siin ilmas täita.
Selline suhtumine ei tekita kadedust nende suhtes, kel paremini läheb, ei tekita vihkamist endast kehvemate vastu ja, mis põhiline, sina ise tunned ennast võrdsena kõigiga.
Ja meil oli reegel, et ära iial tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Teine reegel oli, et sa võid teha kõike, mida tahad, aga pea silmas, et oma tegevusega ei tohi sa kellelegi haiget teha või kahju tekitada.
Kui inimene elab Loodusega kooskõlas, siis ei kisu elu midagi nii rappa. Elu on tegelikult lihtne ja keeruliseks elab inimene selle ise, või õigemini mõtleb keeruliseks, unistab keeruliseks ja siis ei suuda endale seatud latti enam ületada ühel hetkel.
Ja veel tahtsin öelda, et lömitamine, kõigega leppimine ja nõustumine pole headus, see on rohkem silmakirjalikkus.
Samamoodi pole headus see, kui hambad ristis talutakse kellegi terrorit. Ka see on rohkem silmakirjalikkus ja tõepoolest, kisub isegi pugemise poole.