on ikka mõnel pikad juhtmed. seda sai ju öeldud Peele juba mitu aastat tagasi, et ta kasvatuse ja geenide kombinatsiooni "ohver".

kogu mula võiks ehk lõpetatuks lugeda, ikka juhtub, et lollakalt käitujat peetaksegi lollakaks ja see pole küll teiste süü.
kogu see teema oleks ju ära mahtunud 2-3 lausesse.

Erinevus seisneb selles, millele kultuuriruumis tähelepanu pööratakse. Idas püüeldakse pigem sotsiaalse harmoonia poole, kus oluline on kogukond ja kuulumine. Lääne kultuuris rõhutatakse pigem õnnelikkuse saavutamist ja individualismi.
----------

P otsis oma õnne valest kohast ja vales kultuuriruumis..

P ei otsind midagi, Peel pole mingit mõjuvõimu oma elu üle. :) Kõik teised on südi kõiges, mis temaga juhtub ja toimiub. Pee istub piltlikult öeldes puu all ja ootab, et banaan suhu kukuks. Ja kui siis banaani teise ahvi ärgitusel minema viskab, siis ei viitsi järgi ka minna, vaid nõuab, et toogu too teine see ära. :)

P peaks neegrite maal palmi all istuma ja ootama, sedasi poolpaljalt niudevööga, seal saaks ta õnnelikuks küll, oleks ammugi saanud....kuid arvestades meie P-eed, oleksid muud hädad teda ikka õnnetuks teinud.
Kes on õnnetuks loodud, see jääbki selleks, ei aita võitlus, ei pingutamine, ei koogutamine, ei miski.
Tuleb lihtsalt leppida sellega, mis antud, ja antakse igale erinevalt.
Ole tänulik, et sulle su elu anti, et pole sõda, et söök on laual, riided seljas, voodi magamiseks.... ja internet on olemas ja tuhat sinuga suhtlejat.
Kas pole õnn siis see või?

Aga, P, me kõik tahaksime näha, kuidas sa välja näed. Selle pika jutustamise peale võiksid kusagile oma pildi küll üles riputada.

Et p kirjutab oma headusest, kuid kaastunne ja tahtmatus teistele paha teha pole veel headus. See näitab, et inimene pole õel, kuid headuseni on tal veel jupp maad minna.
Kõige enam häirib P mõttemaailmast see, et ta tõemeeli näeb ja usub susimist, norimist, pahatahtlikkust, ... Muidugi on ilmas need nähtused olemas, kuid P näeb neid seal, kus neid pole.
Vähe teravama ütlemise taga oletab ta kohe õelust ning pahatahtlikkust, vaevumata mõtlema, kas sel ütlemisel ehk ka õiglane sisu on.
Hea inimene ei kahtlusta teisi halbades mõtetes lihtsalt seetõttu, et nende väljaöeldu ei sobi talle. Hea inimene mõistab ka elu negatiivsemat külge. Ei, ta ei õigusta seda, kuid mõistab ja lepib sellega.
Hea inimene katsub mõista ka seda, mis temas endas on sellist, mis paneb teisi talle riivavalt ütlema. Ehk on ikka põhjust ka ning ütleja ei ela oma isiklikke deemoneid lihtsalt esimese vastutulija peal välja.
Hea inimene on elule tänulik, et see on teda kokku viinud inimestega, kes peegeldavad ta enda probleeme ning mõistab, et ju siis on probleemid sügavad, kui samad negatsioonid talle korduvalt osaks saavad.
Hea inimene ei pahanda, ei teiste ega enda peale, vaid õpib probleeme lahendama. Selge see, et emotsioonid löövad vahel laineid, kuid lained rahunevad ja siis saab ta aru, miks need tekkisid. Ta ei hakka teisi süüdistama susimises, vaid leiba põhjused endast ning muudab ennast.
PS Siin oli üks suurepärane mõistujutt, õieti väga kergesti mõistetav, mis jäi arusaamatul põhjusel täiesti tähelepanuta. See võtab kogu P probleemistiku väga hästi kokku. "Lase käsi alla ja lase tal vabalt olla, mis sa hoiad end pinges! On see klaasisisu tõesti väärt nii pikka ülal hoidmist!?!"

P ära seda viga tee, et sa oma pildi kuhugi üles paned mõne uudishimu rahuldamiseks!

Miks meie nukrus pikalt kestab? Kurbust tekitavad õnnetused, surm ja teised väga olulised sündmused. Nende mõistmiseks ja juhtunust ülesaamiseks kulub aega. Mõnel juhul kipuvad emotsioonid aja jooksul hoopis tugevamaks muutuma, kui inimene mõtleb juhtunule ja selle tagajärgedele.

Emotsioonide püsivuse määrabki see, kui palju me nende üle juurdleme ja mõtiskleme. Pidevad ja korduvad mõtted ei lase tundmusel kaduda. Lühemat aega kestvaid emotsioone kutsuvad enamasti esile sündmused, mida me tähtsaks ei pea, kuid loomulikult pole see alati nii.
......................................................

http://novaator.ee/ET/inimene/kurbus_kestab_kauem_kui_teised_emotsioonid/

Kogu mula
Inimene, kes hakkas teadlikult lollakaga suhtlema, sest kedagi teist ei saanud, peab ennast miskipärast palju paremaks.

Tegelikult olime ju võrdsed, temal olid oma probleemid, teistsugused kui mul.

Niiet
Olen rohkem teiste naiste ees süüdi tundnud, et üldse olemas olen. Enam mitte, aga nooremana tundsin.

Nõukogude ajal üldse pandi sõjasangarite ülistamisega ülejäänuid süüdi tundma, et nemad ei ole midagi taolist korda saatnud.
Kel tekkis süütunne, kel mitte. Minul tekkis.

Mis häirib
Häirivad just EBAõiglased ütlemised.
Väga võimalik, et ütleja ise aru ei saagi ja enda meelest ütleb õigesti.

Mida ka mõistan, sest keegi ei tea mind ju nii hästi.

Ma olengi ennast süüdistanud.
Kui näiteks naistuttav ütles mulle halvasti, hakkasin kohe iseennast süüdistama, et teda ärritan.
Nüüd saan aru, et ma ei olnud alati süüdi, lihtsalt talle meeldis mind õrritada ja tõstis oma enesehinnangut.

Vahepealne helguse hetk on läbi, mida oligi vaja tõestada.

Mis häirib
Varem ei pahandanudki, kui keegi ütles halvasti.
Alati tundsin, et olen selline vigane ja näe, rikkusin teise tuju, et ta sellist pooletoobist üldse nägema pidi.

Kui koolis halvasti öeldi, siis tundsin, et ma olengi nõme, mulle peabki halvasti ütlema.

Sellepärast naistuttav saigi õelusi öelda, et uskusin, et ma oma olemasoluga riivan teisi.

Me ühine meestuttav halva tujuga lausa röökis: värdjas, s.tavares, hädavares. Täiesti heast peast, siis rahunres maha ja rääkis normaalselt edasi.
Ja ma tundsin ennast nii süüdi, et nii nõme olen, et teise endast välja ajan.

Kunagi ei süüdistanud tuttavat, et tal närvid läbi või elab oma probleeme minu peal välja.
Ma niimoodi üldse ei taibanudki mõelda.

Enam ei lase tuttaval enda peale röökida. Vastu ütlema peab ohutus kauguses, muidu tuleb kallale. Ta üldse ei talu, kui talle ka kõige leebemas vormis vastu hakatakse.

vanilla, vanilla, vanilla

"Nõukogude ajal üldse pandi sõjasangarite ülistamisega ülejäänuid süüdi tundma, et nemad ei ole midagi taolist korda saatnud.
Kel tekkis süütunne, kel mitte. Minul tekkis."

.....................................................

Sa oled 60-ndate lõpus sündinud ja räägid sellistest süütunnetest??? Sa ikka oled hull küll, P!

Mida sa oleks tahtnud Nõukogude ajal korda saata?

No see nüüd pole küll normaalse inimese jutt, et Nõukaajal pandi teisi end süüdi tundma, kui sõjaveterane ülistati.
Ma ei tea ühtki tolleaegset inimest, kes oleks end kuidagi selle pärast süüdi tundnud. Eriti naisterahvast...
Nääd siis, P on ikkagi mees. Jah, võibolla tõesti mõni meesisend tahtis ka kuulus sõjaveteran olla, relva hoida, teenida kodumaad ja saada medalid rinda...ja tundis end hullult süüdi...ainult et milles, ma aru ei saa..

No egas ikka naisterahvas pidevalt ei räägiks, et MA EI SAANUD NAISI, ma ei saanud väärt naisi, pidin sõbrannaga leppima või umbes nii..
Ükski naine ei hädalda, et ta ei SAA naisi.
Täiesti mehe jutt ja kogu muu siia kõrvale on lihtsalt ilustav vaht, veidike moonutatud vaht..kuigi mõte jääb samaks.

Tean minagi meest, kes endast alaväärselt arvas, tüdrukuid ei SAANUD kuidagi ja oi, millist moodi piinles. Siis ühe sai, päris kehvakese, kes meestest ripakile jäetud. No olid mõne aastakese koos ja tüdruk läks ikka teisega lõpuks, kuna tema oma mees oli ikka paras äpukas. Imestasime aina, et kuidas see plika suudab temaga üldse koos olla...
Pärast see mees käis ja anus, et tüdruk tagasi tuleks, istus tal akna all öösiti, korraldas stseene, mustas...ja seda kõike selleks, et plika uus mees tüdruku maha jätaks ja tüdruk tagasi tuleks...tema juurde, sest neid ju kumbagi keegi tahtvat.
Õnneks lahkus plika oma uue mehega juba hulga aastaid tagasi Eestist ja rohkem pole teada, kuis nende elu läheb.
Mees aga, kes siia maha jäi ja naisi ei saanud kuidagi, oli kaua üksi ja nüüdseks ma ei teagi, kas ta siis hakkas lõpuks naisi saama või on ikka üksi. Pole aastaid temastki kuulnud.
Äkki see lugu ongi P-st??!!

"Nõukogude ajal üldse pandi sõjasangarite ülistamisega ülejäänuid süüdi tundma, et nemad ei ole midagi taolist korda saatnud."
Mitte et ma nüüd nõuka-aja ilulugusid millekski muuks peaks, kui ilukirjanduseks, seega võrdlus on meelevaldne, aga...

Ülistati jah, aga ma ei tulnud selle pealegi, et keegi peaks end nendega võrdlema ja süüdi tundma? Kui sa uudistest loed, et tuletõrjuja päästis põlevast majast lapse, kas sa siis ka end süüdi tunned, sest sina ju ei päästnud ja üleüldse polegi sa tuletõrjuja?

Ei ole mees.

Kooli ajal tundsin süüdi, nüüd enam mitte.
Eestlasi pandigi süüdi tundma, me olime ju viletsamad kui suur kangelaslik rahvas.

No siis pole ju imestada, et sa kellegagi ei sobi, kui ajutegevus nõnda imelik ja süüditundmisele aldis. Ma ei tunne ühtki eestlast, kes end mingi "kangelasliku" sovjeedikambaga võrreldes süüdi tunneks või kellele selline mõte üldse võimalik tunduks.

"Eestlasi pandigi süüdi tundma, me olime ju viletsamad"

Ma olen sulle varem korduvalt öelnud - ära üldista ja räägi ainult enda eest. Teie perel oli mingi eriline teema käimas, ema kartis seitsme- ja kaheksakümnendatel küüditatud saada ja miskipärast arvad sa, et kogu eestlaskond tundis end milleski süüdi. Räägi ainult enda eest, sest ma ei tulle kedagi kes sinu selliseid tundeid jagaks nüüd või oleks nõuka-ajal jaganud.

ei tunne*

Olen sinust ligi 10a vanem, aga sinu "nõukaaegsetest muinasjuttudest" ikka tõega hämmingus. Mis sinu elus küll juhtunud on, et peast nii ära oled?

Ma pole iial end kellesti teisest rahvusest viletsamalt tundnud ja minu tuttavad ja sugulased ja kõik, kellega olen elus kokku puutunud, EI OLE iial midagi nii jaburat tundnud ega isegi rääkinud mitte.
Hoopis vastupidi, ma olen end alati selle rahvuse tõttu erilisena tundnud, sest meid on ju nii vähe. Mäletan kooliajast, kuidas meie õpetajad sügaval nõukaajal aina rääkisid, kui ilus on eesti keel ja me peame uhkusega oma esiisade keelt hoidma ja kaitsma, et me peame olema uhked oma väikse Eestimaa üle ja õnnelikud, et meie tillukese rahvuse ja keele jaoks on pisike kild maailma maast, meie väike riik. Pidevalt rõhuti, et kõik rahvused väärivad austust, sest kõigil on oma rikas kultuuritee. Mäletan, kui koolilaps veel olin, et olid suveti kultuuripäevad, pühal nõukaajal, kus armeenlased andsid kontserdi oma rahva pärandist, siis ukrainlased, grusiinid jne. Alati käisime vaatamas ja no, ma olin alati vaimustuses, liigutatud ja tundsin oma sõüdames armastust kõigi nende kaugete maade inimeste vastu, nende ajaloo ja kõige vastu. Vihkamist polnud ollagi, lihtsalt polnud.
Mis aga nüüd on?
Isegi siinsamas omas väikses Eestis käib lõppematu kätš juba 20 aastat, isekeskis üks suur alandamine, sopa pildumine, mõnitamine, tänitamine, rõvetsemine.... lausa vihkamine.
Miks siis?
kas nõukaaeg on süüdi või on asi hoopis muus ja kogu see häda, mis inimkonda aina on saatnud, ehk on asi muus, mitte nõukaajas...?

Ma pole paljuga päri, mis oli tol ajal ja ma pole päri ka paljuga, mis on täna. Mõttetu on lahmida lihtsalt süüdistamise pärast.
Ajalugu lihtsalt.

Mis häda sul, P seda nõukaaega aina süüdistada, kui sa ei tea sest tuhkagi. Kujutad ette ja kääksud. Nii labane.

No küllap oleks ka "pühal" nõukaajal kätš olnud, kui oleks vähegi vabam ühiskond olnud, hea naiivik. Ja mingil määral oli ju ka, päris jubedaid suurkaklusi oli noorte vahel, rahvuse pinnal muidugi. Ja see teine rahvus ei olnud mitte armeenlased, grusiinid, ukrainlased jms, vaid üks teatav "kangelaslik" sort.

Kuidas läheb, P? On täna hea päev olnud?

no lollakalt käituva P päevad ja ööd on ju tema plaanikohaselt muutumatult ühenäolised.

Päev on olnud täis üllatusi.

Tore, loodan, et on olnud rõõmsad üllatused.

Ei ole üllatuste komm minu.

54
Kuidas ? Raadiost ja televisioonist kogu aeg tuli propagandat, lisaks koolis + kohustuslik kirjandus.

Kohalik eestlane
Miks Nõukaaega nii väga kaitsed ?
Korra mainisin, miks see sind nii häirib, ei mõista.