midagi sa maininud korra. Oled siin pidevalt jahunud, kuidas su ema kartis küüditamist ja muud säärast ja lömitas vaguralt seepärast.
Oled rääkinud, kuidas teie pere karistuseks Kohtla-Järvele saadeti ja seda nõukaajal tehti. Oled siin palju kordi sel teemal sõna võtnud, niiet pole siin midagi niisama mainitud.
Mina ei läinud närvi ega kaitsnud, vaid ütlesin sulle, et mina ka nõukaajal koolis käinud ja tean ka midagi. Olenes õpetajatest ka muidugi. kui ikka vaenu ei õhutatud, siis lapsed tundsid end turvaliselt, vaatamata isegi sellele, et kodudes võidi rääkida teisiti. Tol ajal oli õpetajal alles veel autoriteet, mitte nagu praegu.
Ja kui minu koolis polnud rahvustevahelisi tõmblemisi, mis see on siis halb või.?!
Olen siiani salliv ja kui kellelegi ülekohut tehakse, siis tavaliselt sekkun. Lihtsalt, kasvatus oli selline, et aita endast nõrgemat, aita hättasattunut, aita vana ja väetit, austa elu ja loodust, mis ka ei oleks.
Nii on see minusse kinnistunud ja olen neid reegleid ikka järginud. Pole probleemi olnud ei suhtlemise ega seltsi kohalt.
Nüüd aga lehvib igal pool vaid mõrvade, varguste, pettuste ja muu "külm" energia, noo proovi siis noore hingena selles kasvada. Isegi vanematel ja elu näinutel kisub käe rusikasse ja tahaks mõnele haiget teha.