Ei ole olemas ühtegi nii tarka inimest, kes suudaks teha kogu elu otsuseid ja valikuid nii, et iial midagi kahetsema ei peaks. Ka pole keegi selgeltnägija, et näha ette tulevikku ja otsuste tagajärgi. Me kõik oleme mingil hetkel teinud valesid valikuid ja valesid otsuseid, kuid siis iseennast analüüsinud ja see aitab järgmine kord sama reha otsa mitte astuda.
Inimene käitub antud olukorras nii nagu ta sellest tol hetkel aru saab ja paremaks peab, järelikult ei osanud ta selles olukorras teisiti. Imelik oleks, kui 50 aastane mõtleks samuti kui 20nene, me ju areneme.
Liigselt kahetsedes kaob ära tänutunne lihtsate asjade eest, et leib on laual, et saame arvutis lõpmatuseni oma häda kurta. Mida rohkem hakkab kasvama tänutunne, seda enam kahanema kahetsus. Nii kaua kulla teemaalgataja, kui sina arvad, et oled tore inimene ja sul pole midagi, mille eest siin elus tänulik olla, ei muutugi sinu elus midagi.
Ja ükskord tüdinevad delfikad sinu jamast, sest inimene areneb ja kaua sa ühe koha peal ikka tammud, läheb igavaks,, ainuke lootus, et tulevad uued ja rumalad peale, kes natike aega õpivad sinu peal oma elu, kuid ka nemad lähevad edasi.
Fantaseerida on muidugi tore, et mis oleks kui sõbranna poleks kutti minema lohistanud, et oh kui roosiline see elu oleks kõik puha olnud ja lapsi tuba täis ja õnn õuel, mis oleks kui poleks ja kui veel tädil oleks rattad all ... ja mis siis veel kõik oleks, kui sõbranna oleks siiamaani alles, kuis siis sahistaks sabasulgi baarides, üks mehelik tädi ja teine muidu napakas vaimuvaene moor, aga kuis siis päikene paistaks sealt solgipangest ja küll oleks tore kahekesi teineteisele okseämbreid pähe kallata ja imestada, lõpmatuseni imestada ning elu oleks kui lill...