Psühhopaat on see, kes kasutab teisi ära.
Mina aga lasin ennast ära kasutada ja koogutasin teiste ees.
Just see koogutamine ja kõigega nõus olemine oligi ilmselt üks põhjus, miks ma naistuttavaid EI saanud.
Inimesed, eriti naised ei salli sellist, kes midagi öeldud ei saa, sõna suust ei tule, aga kõigega nõus on, mida nemad ütlevad.
Ma olin lihtlabane saamatu möku, hädavares, nagu ühine meestuttav ütles.
Ühine tuttav närviline, kui mind nägi, lausa röökis: SA IGAVENE HÄDAVARES, ÕNNETUSEHUNNIK, RAIBE, VÄ.DJAS. Kui tal paha tuju oli, siis alati karjus mulle hädavares.
Olingi õnnetusehunnik ja saamatu hädavares.
Tal oli õigus.
Milline endast lugupidav naisterahvas kuulab sellist kisa, aga mina kuulasin alandlikult ja olin vait, sest uskusin, et olengi saamatu hädavares ja tal on täielik õigus mulle nii öelda.
Tundsin ennast nii süüdi, et selline õnnetusehunnik olen ja inimest vihastan.