P:"Oma vigu olen ALATI TUNNISTANUD."
Ei, P, sa ei tunnista oma suurimat viga. Su suurim viga on minevikust kinnihoidmine.
Küsid, kas on ükskõik, kui liiga tehakse. Ei ole ükskõik, kuid selleks ei pea olema ÜLIinimene, et halba selja taha jätta ning eluga edasi minna.
Kõrvalseisja saab suurepäraselt aru nii sinu kui ka teiste üleelamistest ja tunneb teatud piirini ka kaasa. Sellest piirist sõltub, kas inimest austatakse, vaadatakse talle neutraalselt või suhtutakse temasse sallimatult. PIIR on tähis, mil kannatusi selja taha hakatakse jätma. Need, kes eluga edasi lähevad ja oma kannatustest midagi ka õpivad, neid austatakse; need, kes eluga edasi lähevad, neisse suhtutakse neutraalselt ja need, kes minevikust lahti ei lase, neisse suhtutakse vaenulikult.
On tõeliselt raskeid olukordi, mis sinu omaga võrdlust välja ei kannata, kuid elatakse edasi. Muidugi jäävad rasked ajad meelde ja need toovad aeg-ajalt ka erinevaid emotsioone (kurbust, kahetsust, viha, ...), kuid need emotsioonid ei ole primaarsed hetkes elamiseks. Ümbritsevad ei pruugi neist midagi teadagi.
See on sul äärmiselt kummaline arusaam, et sõbranna keelituste-meelitustega juhtis sind, tekitades sulle tühiku ning nüüd on ta kohustatud ise seda tühikut ka täitma. Võõristust tekitav on juba seegi, et sa oleksid valmis selle inimese oma ellu taas lubama!?! Miks ometi tahad oma kõrvale isikut, kes on sind varem alt vedanud, isikut, keda praegusel ajal vaid vihkad ja kõikvõimalikul moel süüdistad? See soov on suur viga, viga, mida sa ei tunnista, ehkki väidad kõiki oma vigu tunnistavat.
Need noorpõlve vead on köömes selle kõrval, milliseid vigu praegu teed. Noorpõlve vigu saab seletada ja põhjendada, kuid praegust keeldumist olevikus elada ja negatiivsus selja taha jätta ei saa kohe kuidagi põhjendada. Eriti peale seda, kui oma teema tegid ning nii palju häid nõuandeid said.
Su jäärapäine headele nõuannetele vastu sõdimine on kolmas su suurtest vigadest, mida sa ei tunnista.