Mis mõttes, kuidas "sõbranna" pidi teadma kuidas mina temagagi käituma hakkan ?
Kuidas ?
Mul oli ju peigmees, kas hakkasin "sõbrannaga" kuidagi inetult käituma ?
Mul oli ju ideaalne võimalus talle vastu nähvata, selg keerata, aga ma EI teinud seda.
"Sõbranna" hakkas ju minuga siis eriti inetult käituma, kui tal mees tekkis.
Samuti peigmees palus, et lõpetaksin "sõbrannaga" läbikäimise, aga ma ei teinud seda.
Mitte kuidagi ei saanud "sõbranna" arvata, et temaga inetult käituma hakkan, kui ma seda elu kõige ideaalsemal võimalusel EI teinud.
Ei oleks midagi "sõbrannat" maha jätnud, ma ei jätnud ju, kui selleks sobiv võimalus oli.
Mis saab veel sobivam võimalus olla, kui peigmees ja pere loomine ?
Süütunded ja tänutunne suhtlemise eest ei oleks lubanud mul "sõbrannat" hüljata.
Kui oleks tulnud ka teine naine ellu, siis süütundest ei oleks ikkagi "sõbrannat" hüljanud.
Ma ju tean, mida ma tundsin ja mõtlesin.
Kuna "sõbrannat" tundsin 13 aastat, siis tundsin, et olen talle nende aastate eest võlgu.
Peigmees lõpus lausa palus, et "sõbrannaga" suhtlemise jätaksin, aga ma tundsin, et ei tohi, oleksin siis alatu.
Ära pane mu pähe mõtteid, mida ma mõelnud ei ole.
Selline asi, et pööran "sõbrannale" selja, ei tulnud mulle pähegi.
Mitte mingit tähtsust ei olnud, kas see kellelegi meeldis või ei. Tundsin kohustust.