Hiir
Reaalis olen väga vaikne, ei ole ma kellelegi sellest loost rääkinud.
Esiteks ei ole olnudki kedagi, kellele rääkida.
Teiseks peab tekkima selline suhe, et ma olen ette 100% kindel, et inimene üldse tahab ja viitsib kuulata.
Sellist inimest ma EI ole kohanud.
Sul õigus.
Reena
Olen siin küll sada korda kirjutanud, et mul on alati hirm, et minuga EI TAHETA rääkida, et ma olen igav jne.
Sinu kommi lugedes jääb küll mulje, et nagu seinale kirjuta.
Või ilmselt sa ei ole lugenud, kuigi korduvalt olen kirjutanud.
Kui näiteks saan mõne naisega juhtule, siis alati KARDAN, ET TUNDUN TALLE NÕME, IGAV, TA TAHAB MINUST RUTTU LAHTI SAADA.
Selline asi ei tule kõne allagi, et pressin ennast peale.
Isegi mõne vana töökaaslasega tänaval paar sõna rääkides on alati tunne, et MA SEGAN NEID ja ega nad minuga tegelikult rääkida ei tahagi.
Mis klammerdumise iba sa ajad.
Naistuttavaga oli teine asi.
Tema ju korrutas: sõbranna on kõige tähtsam, jäta peigmees maha.
Küsisingi, et kui ta mind tunda ei taha, miks siis jahus: jäta peigmees maha, sõbranna on kõige tähtsam.