Tahaks loota, et see on teisik, kes nõnda kirjutab. Või on P tõesti nii kurjaks ja pessimistlikuks läinud? Varem ikka kirjutasid, et rääkida oleks kõigest ja nüüd juba arvad, et mitte millestki poleks rääkida. Tavalised naised ei käi pidevalt palmide all puhkamas, selleks pole rahagi. Ja sinuga suhtleks nii mõnigi meeleldi, kui sa vaid võimaluse annaksid. See ongi pehmelt öeldes kummaline, et sa ühtaegu igatsed suhtlemist ja samas tõrjud kõik katsed tagasi. Muidugi ma saan sinust aru ka, kindlasti on hirm või tunne, et sa pole midagi head väärt või veel midagi. Aga võta ennast kokku. Mida siis ikka niiväga kaotada, küll aga võib palju võita!

Sellle on psühhollogias lausa omaette nimetus olemas - selline eemalt ihalemine ja kui subjekt ja suhestumine temaga reaalseks ja käegaktsutavaks muutub, siis eemaldutakse ja jookstakse nii, et päkad välguvad. Kuna olen umbe sklerootiline, siis enam ei mäleta selle sündroomi nime. Ehk siis Peeel, nagu kõik teavad, lihtsalt kruvid logisevad, aga mõne inimese puhul, nagu näiteks Hans Christjan Andersen, päädib see millegi kauniga ja mõnel teisel ilmatäie vinguga.

P, sa justkui ei mõista, et siin sinuga suhtlevad inimesed, enamuses naised, on reaalsed inimesed, nad on päriselt olemas. Nemad võivad ka solvuda ja pettuda, kui sa neile ei vasta või ütled halvasti. Vb mõni on ka üksik ja tõesti tahab sinuga rääkida, mitte selleks, et sind üleolevalt õpetada, vaid lihtsalt suhelda. Sina aga lased edasi, et kust ma leian ja nagunii ma ei leia. Mis su kirjavahetustest saanud on? Kas kõik on tõesti ise lõpetanud? Tunnetan su viimastest kirjadest ( kui need on sinu kirjutatud ), et sul praegu eriti raske aeg. Aga negatiivsus ei aita, see teeb kõik veel hullemaks.

Praegu on muidugi raske aeg. Läksin enne liiale. Loen oma eelmisi komme ja nii häbi on. Vabandan.

Nõu on hea anda, ainult et kas kastrulit või potti, selles on küsimus,

Level on juba 38

oot oot,lastetu oled sa küll oma süü läbi,ise sa ütlesid et pole seda kindlaks teinud kas jäid viljatuks või ei ,lapsi saavad ka sinust vanemad inimesed,sa pole lihtsalt tahtnud eluga edasi minna,tuututad siin aint niisama

Olen 40 levelil. Aitab igavust peletada. Kas see on siis elu? Mängida moblaga ja kommida netis? Kas see on elu?

no ega keegi ei sunni ju moblaga ja kommida. :)

Ei võitnud 41 levelit.

see P. ja Pee lugu, kogu kirjeldus, karakter nagu siia on kirjeldatud, on samaaegselt imal ja samas väga tülgastav.

Pean 43 levelist jagu saama, silme ees on juba kirju.

ANNETAGE RAHA MINU ELUKVALITEEDI PARANDAMISEKS JA KUNSTLIKUKS VILJASTAMISEKS!

Enne raske leveli võitmist tuleb teha üks mäng milles tuleb koguda kollaseid lõustu et level võita teine mäng on siis võidu peale muidu levelit ei võida.

Täna on siin jälle teisikud agaralt komminud. Kirjutan täna esimest korda. Olete vastanud teiskule, aga ega seal midagi väga valesti kirjutatud ka pole.

Kuidas ma nüüd, 46, varsti juba 47 aastaselt enam lähen? Puhkama pole kuhugi minna, et kellegagi muljeid vahetada. Mis on siis need lahedad asjad, mida siin soovitate?

Asi pole selles, et ma kuskil käinud pole. Olen käinud, kuid minuga ei räägita, vaadatakse viltu ja teist korda ma enam pole läinud.

Valetajad väldivad endast rääkimist. Kuna nende sooviks on olukorrast eemalduda, jätavad nad iseenda jutust välja. Mäletate ehk rattur Lance Armstrongi, kes alguses ei tahtnud dopingu kasutamist tunnistada ja mõtles välja mingi hüpoteetilise stsenaariumi? Hiljem, 2013. aastal, ei saanud ta enam valetada ja kui ta rääkis tõtt, oli tema kõnes 75 protsenti rohkem isikulisi asesõnu. Ta jäi vahele ja enam polnud põhjust end olukorrast eemal hoida.

Olukorrast kõneldes väljendavad nad negatiivset suhtumist. Näiteks jääb keegi tööle hiljaks ja süüdistab «lolli» liiklust või «nõmedat» rongi. Nad kiruvad, kui «halb» miski on või kirjeldavad, kui väga nad hiljaks jäämise põhjust «vihkavad». Zandeni selgitusel teevad valetajad nii, sest mingil põhjusel tunnevad nad oma teo pärast siiski süümepiinu.

Nende lood on väga lihtsad. Vale välja mõtlemine on keeruline. Isegi halb vale nõuab mingit pingutust ja kuna see on nii vaevarikas, võib olla valetaja jutt segane. Selle vältimiseks mõtleb ta välja stsenaariumi, mis on oma olemuselt küllaltki lihtne ja täpne, et ta ei saaks vahele jääda.

Nende jutus on palju kasutuid «fakte». Kuigi nende vale on oma olemuselt lihtne, hakkavad nad seda enamasti liigselt kirjeldama. Näiteks, kui keegi valetab, et ta on haige, ei piirdu tihtipeale napi kommentaariga, vaid lisab juurde, et oksendas kogu öö ning hakkab spekuleerima, mis tal viga on. «Võib-olla oli see toidumürgitus, aga võib-olla ka viirus. Igaks juhuks ootan lõunani, et kindel olla. Siis saan arsti juurde minna, kui vaja. Kuigi ma tegelikult ei tahaks, aga parem karta kui kahetseda.» Liigset sõnavahtu vale ümber võib leida isegi siis, kui see on esitatud kirja teel. Justkui tuleks lugejat pikemalt veenda, on põhjendusele lisatud palju absurdseid detaile ning pahatihti järgneb ühe vale silumiseks veelgi valesid.

Kust sa selle jutu kopisid? Või oled psühholoog?

P, tule mu vastuvõtule, sul on palju psühholoogilisi ja psüühilisi probleeme. Vaatame, kas psühholoogina saan sind aidata või pead otsejoones psühhiaatri juurde ravile minema.
Aga ravi sa vajad. Ilma ravita jäädki ringiratast jahuma aina ja aina oma minevikust ja otsima süüdlasi sealt, kus neid ei olegi. Sa justkui ei saakski aru, et elus tuleb kõike ette ja normaalselt inimene lahendab olukordi, olgu kui raskeid tahes, selleks, et suuta edasi minna ja jätta maha see, mis möödas on. Ta teab, et minevikku ei saa meist keegi muuta, sest see on möödas ja oli, mis oli siis. Normaalne inimene keskendub praegusele seisule, heastab halba, andestab, on tänulik, et tal on olnud võimalus edasi elada ja teeb reaalseid ja teostatavaid plaane, et homme oleks parem, kui täna. Inimene ISE elab oma elu, igaüks omaette. Võib olla vaid siiami kaksikud mõtlevad üksühele, sest teine on teisest sõltuv kõiges. Kuigi arvatakse, et ka nemad on siiski KAKS eraldiolevat hinge oma isikupärase energeetika ja sisemaailmaga.
Kui aga kaks täiesti eraldiseisvat inimest haakuvad haiglaselt teineteise külge, siis pole asi enam normaalne. Sõbranna läks oma teed, tema elas oma elu ise ja iseseisvalt.
Miks sina, P, ei suuda omaenese elu ISE elada, miks sinul peab olema keegi tugi /nagu hernel kepp/, kes sind talutaks, käsutaks ja lohistaks edasi. Ja kui siis see tugi alt ära hüppab, siis oled solvatud, oi, kui solvatud ja kättemaksuiha täis.

Su jutt, et mitte keegi sinuga ei TAHA suhelda, on vale. Sina ei tea, mida teised enda sees tunnevad, mõtlevad, tahavad, plaanivad ja miks nad midagi teevad just nii nagu teevad.
Sina aga räägid kindla veendumusega, et vat sina tead täpselt, mida keegi tundis, miks ta sinuga nii või naa on käitunud, mida plaaninud jne jne. Kust sina seda tead? Sa ei tea, sa kujutad ette, sa otsid enda tegudele põhjendusi, sa lood illusioone ja näed asju, mida pole olemaski. See on paranoia, need on luulumõtted sul ja see on kindlalt psühhiaatriline probleem.
46 eluaasta jooksul on sul olnud tuhandeid hetki, kus sa oled suhelnud ja palun ära eita seda.
Sa elad oma valede maailmas ja usud, et see on tegelikkus.
Sa vajad ravi ja seda juba kasvõi seetõttu, et sa ei usu isegi psühhiaatrit, sa ei usu kedagi, sest sinu arvates kõik saavad sinust valesti aru või ei saa üldse.
Kes sa enda arvates oled, kes sa selline eriline oled, et mitte keegi sinust aru ei saa?
Tulnukas oled või?

Vaja on alistada 48 level.

Mis imearst sa siis oled ja kus on sinu vastuvõtt?

Praegu huvitab mind ainult üks: kui palju neid leveleid veel on?

tegelt oleks Triin Tulvega pidanud enne läbi rääkima. tema lugu on huvitavam, aga ta noorem ka.

oh kõik läheb sassi: minev, olev, tulev.. see oli ikka Tulev ju.

Tean hingearste. Rääkisin kord oma loo ära ja psühhiaater ei osanud midagi teha, ta ei tahtnud mind kuulatagi.

Per..senühkijad ainult.

Harjutan end vasakukäeliseks et saada vasak ajupoolkera tööle.

tere, P. , tahan sinuga juttu rääkida. On sul aega?

50 level on alistatud ja rohkem leveleid poleeeeeeeee.

Miks keegi ei taha minuga rääkida, isegi sina P. ei taha minuga rääkida.

Võin rääkida küll, ainult et mida mul on teha siin, oma väikses kodulinnas kus ma teisi naisi ei saa.

"Sõbranna" elab minu elamata elu, kasvatab minu sündimata last ja mina vaevlen siin üksinduses.

Usun siiski, et järgmine elu tasub kõik selle elu vaevad ja mul tuleb väga hea eöu või oli see eelmises elus nii.,

Ta on mulle võlgu minu kannatuste, üksinduse ja lapse mõrva pärast. Ta peaks mulle 7 miljonit maksma. Nii suurelt hindan oma kannatusi ja rikutud elu.

Rahas seda hinnata ei saa, aga see oleks vääriline kompensatsioon.

Nagu siin keegi konkreetselt abi pakub, kohe P kaob!
Ainult lollitavad teisikud möllavad ...

Mõeldes kogu P loo peale ja sellele, kuidas ta seda kirjeldab, siis see nagu polekski temaga juhtunud. Nagu poleks olnud peigmeest ega aborti. Midagi on selles loos väga vale.