Reaalile keskendun ma ju kogu aeg. Iga päev on ühesugune, kust ma leian naiste seltkonna? Istun pubis, aga kõigil on tegemist, keegi ei näegi mind.
Olen käinud üksi pubis istumas, kuid teised naised on oma seltskondadega ega märka mind. Praegu, pühapäevahommikul pole kedagi pubis, pubis on kolm-neli külastajat. Mida ma siin teen, kellega tutvun?
Naistuttav elab ilusat elu, kuid ma pean kannatama. 46, varsti juba 47 aastasena.
Mõnikord usun ja olen seda juba 20 eluaastast peale uskunud, et ükskord tuleb minu aeg, tuleb võimalus ja mulle avanevad uksed, ehk siis osutun väljavalituks ja see usk on siiani.
Et saavutan elus midagi, teen karjääri või saan pere, sest pere on naise elus kõige tähtsam.