See on midagi üsna rumalat, mida teha tahetakse. Ma ei tea, milline meeleheide peab olema tabanud inimest, kes soovib vabatahtlikult hakata kerjama, käima prügikastidest teiste toidujäänuseid söömas, olema pesemata, haisema ning täisid täis, kohtama inimeste põlastavaid pilke ja leiab, et see on täiesti okei elustiil.
Arvatavasti ei suudeta näha sellise elu rämedamat ja inetumat poolt kogu selle tõelises inetuses. Lehkavad kamraadid, ärajoonud paistes näod, ajudeta inimsombid, kes hommikul lähevad endale pudeleid korjama ja süüa räpastest prügikastidest, et tilk viina õhtuks sisse keerata. Kogu eksistents ja elu mõte seisnebki selles, et see kätte saada õhtuks.
Sellisest seisust, eriti veel paariaastasest kodutuna ringiseiklemisest tulevad imevähesed taas välja ja suudavad tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Igaveseks rikutud tervis on üks esimesi asju, mis takistavad normaalset elu.
Selleks peab olema iseloomult ääretult tugev inimene, aga ma kahtlen selles, et siin sellist elustiili plaaniv inimene fööniksina suudab taas tuhast tõusta. See on allaandmine praegustele probleemidele, põgenemine nende eest ja kui nüüd julmalt öelda, siis aeglane enesetapp.
Siin pole ära toodud ka seda, kas teemaalgatajal pole vanemaid või vanavanemaid, keda selline otsus samuti mõjutab ja neile kindlasti väga rängalt mõjub. Ma ei suudaks normaalselt magada ega edasi elada kui ma teaks, et keegi mu lähedastest oleks näiteks krõbekülmadel öödel kuskil väljas lõdisemas ja surnuks külmumas.
Selle inimese tõelise sõbrana püüaks ma temaga rääkida ja seletada kogu selle ettevõtmise fataalseid varjukülgi, mis ehk esmapilgul võivad jääda nähtamatuks.