Küsimus oleks eelkõige inimestele, kes on õppinud (kasvõi minimaalselt) mõlemat keelt. Mind huvitaks, et kumb nendest keeltest tundub teile raskem?

Kuna vene keele grammatikaga on mul suuri raskusi ja mind huvitaks, et kui mul on juba sellega raskusi, kas mul võib siis tulla raskusi ka prantsuskeele õppimises?
Kuna mul on miskipärast tunne, et Prantsuskeeles võib olla grammatika natuke loogilisem + selles on vist kaks sugu, samas Vene keeles on kolm.
Vahe oleks ainult motivatsioonis. Vene keelt olen ma sunnitud koolis õppima (ma heameelega seda ei teeks), aga Prantsuskeele õppimine on üks mu unistusi. :)

Kui unistus, siis pool raskust juba võidetud.
Minu unistus oli itaalia keel. Ja omandasin selle keeltekoolis tõesti lihtsalt. Aga kodutööd olid alati tehtud ja pidevalt otsisin lisamaterjale. Ehk siis tegelesin asjaga igapäevaselt.
Hiljem oli mul kohustus prantsuse keel algtasemel selgeks saada. Mind see jälle eriti ei huvitanud ja nii nägin õppimisega kurja vaeva. Vene keelega ei oska võrrelda, see sai kooli ajal selgeks õpitud.

on vene keel suhteliselt lihtne keel. Minul ei tekkinud selle õppimisel mitte mingit raskust. Ja olen sellega eriti rahul, sest venekeelses runetis on kordades suuremad tarkused, kui ingliskeelses internetis. Eriti kasulik oleks keeleõppusi alustada vene keelest just sellel, kes kavatseb PALJU keeli omandada. Venemaalt saab ühe sms hinnaga osta SUVALISE keele 25 kaadri tehnoloogial ja vene aluskeelel baseeruva õppe programmi. 2-3 kuud ja keel selge, 2-3 kuud ja jälle mingi keel selge jne.

Prantsuse keeles on veel terve kari minevikke ja subjunktiiv (oli vist?), nõuab tõelist pühendumust, et sealt läbi närida. Minul jäi puudu :( Aga loodan ühel heal päeval jälle alustada.

Prantsuse keel on meeletult raske, grammatiliselt ja häälduselt. Eriti hulluks teeb prantsuse keele suur aegade arv, osa kasutatakse ainult suulises, osa ainult kirjalikus kõnes, kokku on neid 22(!). Armastan prantsuse keelt, õppisin seda kunagi, aga enam ei mäleta ja pole piisavalt aega sellega uuesti algust teha. 2-3 kuuga ei õpi ühtegi keelt selgeks, algtasemel ettekujutuse küll, aga mitte selgeks.

See on küll halb :(
Vene keeles ju ainult kuus aega (vist?) ja juba sellega metsikud raskused.
Isegi inglise keel oli alguses raske, kuna tekitas segadust see ''tegevus, mis toimub enne lõpetatud tegevust'' teema, ehk siis kestev minevik/ olevik/ tulevik jne.

Lõpuks muidugi sain aru, aga ma olen keelt õppides perfektsionist ja ei julge kunagi enne midagi rääkida, kui olen täiesti enesekindel enda teadmistes.
Nii et ma olen tänulik info eest, 22 aega (tegelikult isegi 12-14 aega) on ikka päris jube ja kuigi keel mulle meeldib, siis ma vist ikkagi ei suudaks pühendada sellele nii palju oma ajast. Ja seda kasvõi sellepärast, et pean gümnaasiumis keskenduma teistele minu jaoks rasketele ainetele.

Ära lase end hirmutada. Aegu on palju küll, aga neid kõiki igapäevaselt ei kasutata. Tavalised asjad saab räägitud paari levinuma ajavormiga.

Vene keelega tõid paralleeli sugude koha pealt. Siin pean kurvastuseks ütlema, et kui vene keeles on asjas mingi loogika (kui sõna lõpus a, järelikult naissoost), siis prantsuse keeles seda loogikat paraku pole.

Ah jah - igatahes hääldus ei ole metsikult raske, nagu keegi arvas. Reeglid on ranged, kui oled nendega harjunud, siis pole hullu midagi.

Prantsuse keeles on hääldusel omad reeglid, kui need selged, pole enam keeruline.
Vene keeles on minu jaoks täiesti müstiline see rõhkude teema.
Nagu iga keele puhul, tuleks peale algtasemeni jõudmist kõvasti praktikat saada, vene keelega on see ilmselt lihtsam.

Õppisin pr.keelt viimati 10 a tagasi ja kevadel Pariisis olles alguses peale "merci" suurt midagi meelde ei tulnud, aga nädal aega hiljem sain juba ise hakkama vestmiku abiga linnas restos tellides ja poodides käies või teed küsides.