Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Varia
Eluraskused, on mul midagi viga?Psühholoogiline abi?
 
Evokas 26. veebruar 2012, kl 13.50
Tere, tahaksin siis rääkida natuke oma elust ja ootaksin, mingeid soovitusi, hinnanguid, arvamusi sellele.

Nimelt, ma ei tea, mis värk on, aga ma olen jumala laisk, ei viitsi suurt midagi teha.
Tööl ei viitsi ka käia, aga sunnin ennast käima, kuna raha on vaja.
Aga ükski töö ei meeldi mulle, ei sobi mulle, vähemalt seni pole ma taibanud küll, mis tööd ma teha võiksin.
Praegu töötan ameti peal, mis pole kõige hullem, samas seal ikkagi vigu on ja ei viitsiks sealgi käia ja palk ka väiksevõitu.

Vaatan töökuulutusi, aga ükski töö ei sobi, klienditeeninus ei sobi mulle, ei ole nii osav suhtleja.
Ja samuti ei sobi mulle tööd, kus pean iseseisvalt tegutsema, sest ma ei käi nagu olukorrast üle, kardan seda, ei julge teha, ei jaga nagu matsu välja, näiteks olukord kus peaksin mingil projektil, midagi suuremat tegema, kasvõi näiteks elektrit paigaldama, ma nagu ei käi üle sellest ja ei julge suuremaid otsuseid vastu võtta.

Mitmetes töökohtades on mind kiusatud kah, praeguses õnneks pole üldiselt, siin pole sellist kollektiiviga koos töötamist ka nii tihedat, aga ühteist siiski on.

Koolis mind ka kiusatu, sõpru on mul vähe ja nemadki kipuvad minuga mitmed kehvasti käituma või vahest lausa kiusama, aga teisi mul ka pole.
Siis üha vähem oskan ma inimestega midagi rääkida, nagu ei tule midagi ja siis kasvõi sõbraga suheldes tihti põen, et mida ma nüüd räägin, ei oska midagi rääkida enam.
Võõraste inimestega veel hullem, siis teinekord ma nagu saan ka jutu peale, aga siis mind ei huvit eriti see jutt.,

Üldse mind nagu paljud asjad ei huvita, ei viitsi midagi teha, peaaegu kõik tundub nii igav jne, mitte küll päris kõik, aga enamus asju.

Ja nagu ülim laiskus on, tööl ei tahaks üldse käia

Ütlen kohe ära, et joodik ma ei ole.
Kohati tunnen, nagu kardaksin üldse inimesi ja nagu see kartus järjest suureneks.
Isa on mul joodik ja elu jooksul minuga halvasti käitunud ja mind maha surunud jne.
Ta on minuga just psühholoogiliselt halvasti käitunud, mitte midagi füüsilist.
 
Evokas 26. veebruar 2012, kl 13.54
Mind on kohati rangelt kasvatatud, maha surutud, ka ema poolt.
Mu ema ja isa läbisaamine polnud just parim, samas mingit otsest tülitsemist ka eriti ei olnud, aga ilmselt see avaldus muul moeol.
 
aga 26. veebruar 2012, kl 14.02
Aga laste või loomadega töö ei huvita? Tihti need inimesed, kes ei ole väga head suhtlejad, saavad väga hästi laste ja loomadega hakkama. Mine näiteks loomade varjupaika abiks mõnel nädalavahetusel, vaata, kas selline töö meeldiks. Või tee ära mingid lapsehoidja koolitused, õpi lasteajakasvatajaks või midagi muud sellist.
 
Tölpa 26. veebruar 2012, kl 14.06
tülpimus on selle nimi, mis sind vallanud on.

elrõõmu kadumine, see võib ka depressiooni poolt tekitatud olla.

pane aga aeg spetsialisti juurde kinni, ära häbene.

psühholoogi juures saad rääkida ja ennast analüüsida kui vaja. psühhiaater võib ka antidepressant välja kirjutada, et ajukeemiat positiivsemas suunas muuta. sealt edasi saad juba muude probleemidega tegelema hakata.
 
mees 26. veebruar 2012, kl 14.40
tüüpiline depressioon sul. mine psühhiaatri vastuvõtule.
 
- 27. veebruar 2012, kl 04.04
Meil sama nimi! Kus elad?
 
ega jah 25. aprill 2012, kl 01.09
tuleb tunnistada, paraku on sul midagi viga. kahju kohe,oeh
 
liisi 26. aprill 2012, kl 21.11
sea endale mingi eesmärk, mis sisaldab väikest väljakutset ja saa sellega hakkama!
 
- 27. aprill 2012, kl 08.14
Saab siis elupaiga teada vä?
 
tunnen kaasa 06. mai 2012, kl 13.30
Mulle ka tundub su jutu järgi, et sul on krooniline deprekas. Tasub käia psühhiaatri juures juttu ajamas.
 
- 07. mai 2012, kl 13.00
Mina olengi psühhiaater.
 
samuti 17. mai 2012, kl 17.18
on minulgi.Kui oli koolilõpetamise aeg, ei huvitanud mind ükski neis õpetatav amet.Nüüdseks olen igasuguseid töid teinud aastaid ja tahaks korra puhata...niikaua, kui enam väsinud ei ole
 
to Evokas 18. mai 2012, kl 08.40
Nagu omaenda "elulugu" loeks:mul sama jama,suhtlemisega nihusti,sõpru pole,ei tea isegi nüüd vanuigi(olen 32)mida teha tahaks,töölkäimine tundub tüütuna,vanemad surusid mind rohujuure tasandile,suht inimpelglik olen ka kogu elu olnud(sellele anti diagnoosiks sotsiaalfoobia aga abi ei saanud)ja megasuur laiskus/tüdimus/väsimus/ükskõiksus alalõpmata kallal-endal veel remontki juba pikemat aega pooleli ja puha.

Ei oskagi endaga suurt midagi ette võtta,tiksun ühe päeva kauppa ja mis seal ikka.
 
aega võtab, aga 27. mai 2012, kl 10.35
küll ükskord hargnema hakkab, kui teadvustad endale oma probleeme, hakkad tasapisi nendega tegelema (teed seejuures kindlasti ka hulgaliselt vigu, aga nendeta pole võimalik õppida),ravid ennast, otsid teadlikult oma kohta elus, kuna tunned, et sul nagu poleks seda, kuigi enamusel paistab olevat jne. peaasi, et kunagi päriselt alla ei annaks. tasapisi otsides nihkudki vaikselt parema poole nii, et ise ka hiljem imestad. nii see läheb. aga kõik tuleb siiski vaeva ja valuga, midagi ei tule sellisele inimesele iseenesest kätte, kellelt lapsepõlv palju on röövinud. nagu muinasjutt inetust pardipojast või vaeslapsest...
 
hei 29. mai 2012, kl 21.03
Evokas ma ei usu et sa laisk oled, ilmselt ei näe sa lihtsalt mingit mõtet. teha neid kõiki asju.
Sulle oleks naist vaja, annaks su elule mõtte. Aga kahjuks jh, vaevalt et keegi viitsib vaevuda sinuga kirjutama jääma. Nii jäädki üksinda. Oled veel suht noor nagu paistab, pakun et alla 25, ilmselt pole sa veel lootust päris ära kaotanud. Vbl oleks sulle tarvis hoopis usaldusväärset sõpra kes sinust aru saaks ja ei laseks sul nurgas norutada. kellega saa saaksid midagi ette võtta laupäeva õhtul "Tavai lähme naistesse" või midagi. millal viimati midagi sellist tegid? (ah mis nüüd minusugune..) Aga vbl sa ei suudagi peale tööd enam midagi teha sest oled emotsionaalselt surnud õhtuks (huh, I'm finally home) ja vaatad parem telkust midagi selle asemel et õhtul välja minna vms.
On midagi muutunud paremuse suunas selle kolme kuuga? Sa vist ei postita siia ennem kui see tõepoolest nii on? Oli vastustest ka abi? Ilmselt mitte? Kirjutasid siia oma mure ära ja seda hiljem lugedes hakkas piinlik?
Muide sinu sarnaseid on veel mõned. Tiksuvad vist vaikselt kusagil.
..
Midagi ei muutu. Kõik jääb samamoodi. Õnneks ei kirjutanud kunagi midagi liiga isiklikku ja keegi ei saanud aru. Tead ju ise: "Kõike mida ütled kasutatakse hiljem sinu vastu"

Tegelikult ma sooviksin siit kontakti selle kasutajaga kes postitas siia 18 mai 8:40 Tema postitust lugedes mõtlesin et keegi teeb mu üle halba nalja. Pisut hiljem taipasin et eiei see vist ikka on õnneks keegi teine, "päris" inimene.
Ma ei julge liiga palju siia kirjutada. annaksin ühe e-maili: postkast9@mailcan.com loodan et see 18mai postitaja näeb seda siin ja saadab sinna mõne enda kontakti. Ei pea sinna endast midagi kirjutama kui ei taha, mind ei huvita kes ta tegelikult on. võib millestki muust. Evokas, võiksid ka enda kontakti sinna saata, kunagi pole ju liiga vähe uusi tuttavaid. Jätan selle postkasti avatuks mingi aastaks või nii, siis on piisavalt aega otsustamiseks
See kõik muidugi vabatahtlik, keegi ei pea tegema midagi vastutahtmist:)
 
hei 03. september 2012, kl 20.57
ei tahaks kellegile pinda käia, aga
to Evokas kas selle sotsiaalfoobia vastu mingit rohtu on? hm..
. giljotiin? :) ravib hetkega terveks mis?




huvitav kas e-mailile kirja saates on võimalik kindlaks teha kirja saatjat? (vbl siis sellepärast polegi seal midagi)
 
hei 17. september 2012, kl 20.34
Vaatasin täna sellesse postkasti. Seal oli 3 kirja. Kõik rämpspost. Tundub et varsti hakkab neid sinna rohkem tulema, sest käin siin kellegile närvidele ilmselt. Sellest hoolimata tahaks ikkagi Evokale ja to Evokale teada anda et võiks mingid kontaktid luua, niikuinii midagi iseenesest paremaks ei lähe ju.
Tundub ajaraiskamisena. jah ma tean.
TOVSP
X(
 
hei 25. september 2012, kl 18.50
hei Evokas, kas tundub tuttav? http://forte.delfi.ee/news/teadus/noorpolveuksildus-parsib-aju-arengut.d?id=65012212
Üle poole aasta on möödunud su postist. On midagi muutunud selle ajaga?
Kui ehk jälle siia enda teemat lugema juhtud, siis hõika:)
Muidu ma siin üksi postitan iseendale.
 
uus inimene 14. mai 2013, kl 00.04
Ega sa ju siit enam ei loe?
 
hei 24. mai 2013, kl 01.27
Mina?
Ei ole jah siia juba pikka aega vaadanud. Kuid ma pole seda teemat unustanud.
Täna sain midagi üllatavat teada ja nii ma vaatasin jälle siia.

Evoka teema on nüüdseks 453 päeva vana. Huvitav kuidas tal praegu läheb. Vbl on tal juba hulganisti uusi sõpru ja ta ei peagi siia enam mitte kunagi vaatama.

Ja "to Evokas", huvitav kuidas temal läheb. Kas ta on nüüdseks remondi ära lõpetanud ja leidnud ka kellegi enda uude pessa. Või ikka veel tiksub vaikselt ühe päeva kaupa.

Mina siin tiksun ikka veel ühe päeva kaupa. Ei teagi kui kaua ma veel tiksun, ei oska uusi tutvusi sobitada ja alaareng on juba päris kaugele jõudnud..

Huvitav kas selliseid on veel või on nad kõik juba ära purjuspeaga sukelduma läinud.
 
hei 26. veebruar 2014, kl 21.59
Evoka teema sai täna 2a vanaks. Palju õnne.
Huvitav kuidas läheb praegu Evokal ja talle vastanud to Evokas postitajal.
Väga tahaks teada.
Kuid kahjuks ei saa seda iialgi teada.
Ja postkast9 ikka veel ootab..
 
hei 28. märts 2016, kl 15.36
Teema juba 4a vana ja mul juba peaaegu pohh..
Kaua ma veel ootama pean??

Pean meeles pidama et seda postkasti õigel ajal uuendada muidu kaob tasuta kasutamise õigus.
 
ENSV 14. veebruar 2021, kl 21.57
Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat? Kui jah siis loe palun edasi
Sa oled sündinud pärast 1980 aastat Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest kuidas on võimalik et meie kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel oleme
ikka veel elus? Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS? Me istusime autos ilma lasteistmeta turvavööta ja õhkpadjata Meie voodi ja puust
mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega. Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes
astus liiga kaugele potsatas alla. Kui sa oma voodis ärkasid ei kuulnud sind keegi. Kui midagi
juhtus pidid sa kõigest kõrist karjuma et vanemad sind kuuleksid. Ohtlike ainetega pudeleid ja
isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid siis said nad
haiget. Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast Vett jõime me kraanist
ja mitte pudelist. Küllap olid olemas nii värv kui aroomiained. Nii punast rohelist või
kollast limonaadi nagu tol ajal tänapäeval enam ei tehta. Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja
järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu. Koolis olid meil ainult ühesuurused nii
toredalt ohtliku klapiga pingid. Meie kingad olid alati juba venna õe või kellegi teise
sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. Jalgrattal ei olnud
käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks kuidas seda ise lappida. Varahommikul
läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis kui tänavavalgustus oli põlema hakanud.
Vahepeal ei teadnud keegi kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud. Metsas ega pargis ei
olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis
lihtsalt läksime. Polnud tarvis ennehelistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud
kaasas. Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. Me jõime
sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi. Meil ei olnud Playstationit
Nintendot Xboxi 64 telekanalit videot DVDd Surround soundi oma telekat arvutit ega
internetti. Meil olid sõbrad! Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund
aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu
vajutada(nupud olid ainult aparaadi küljes) Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse. Me
lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel
jalaga tagumikku. Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist
nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima. Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad
meisterdasime endale ise tagusime kaikaga palle ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime
alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid. Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa
võis mängida ainult see kes hästi mängida oskas kes nii hästi ei osanud pidi pealt vaatama
ja õppima pettumusest üle saama. Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui
teisedki ja õppisid samuasju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte
lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui
unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud,
siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised! Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa
üksi, talvel ka. Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas olid sa memmekas. Kui sa
pahandust tegid olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele aga ei ostnud
sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita. Me olime vabad,
mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime.Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi kes oskavad probleeme lahendada uuenduslikult töötada
ja selle nimel riskile välja minna ning ei häbene tagajärgi Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN ME OLIME KANGELASED
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka veel edasi
mis Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane Kui ma olin laps, viisid vanemad
mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas
nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis
aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde. Nende kooliks oli üks
külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge.
Selle toas õppis korraga 10 klassi kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil
polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles
enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid. Hiljem
kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest
neil polnud ka tualettpaberit. Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid
kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev! Lisaks veel raiusid nad puid
kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki
kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele. Vabal ajal jõudsid nad veel
tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda,
kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema. Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama
omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui
raske minul omal ajal oli! Kuigi nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks enda ümber
praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale! Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid
võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav
seda öelda aga ma pean teie tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on! Kui mina olin
laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada pidin
ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal
kataloogides ja raamaturiiulitel! Emailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi
kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit
läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi
rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini! Ma parem ei räägigi MP3dest või Kazaast! Kui ma
tahtsin saada muusikat pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele
mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate
silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat
raadiojaamadest Ameerika hääl või siis BBCst kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja
saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGBst veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie võtta ja vaadata
pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana
25aastase lõnguse juurde kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri
aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja
piirivalvurite spermast. Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla
riputas kaela mingi luigesuled jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud
saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935 aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik! Mingi muud
pornot mul ei olnud Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile
helistasin ja seal oli kinni pidin jälle ja uuesti helistama kuni kellegi kätte sain. Ja ma
ei kurtnud Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas siis polnud mul õrna
aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes! Vanemad mingi idiootse ülesandega
klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis
teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette Pidin võtma toru ja
riskeerima, mu daamid ja härrad! Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie
Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25 aastaselt töö
juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel
monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei
kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja 8 tundi! Sel oli veel Laevade pommitamine ja
Asteroidide tulistamine. Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest
mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua
kui murdusid sõrmed või said infarkti! Kõik see oli nagu tõelises elus! Kinodes ei olnud
tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene
[piiks]s! Filmi ei näinud üldse. Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm
kanalit mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest. Teil on 100 kanalit on porno
2 kanalit ainult golf 5 teisi spordialasid 2 ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina
pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke
üles. Ja kui ilmus TV näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul
Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA et näha ühte
viletsat multifilmi Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund Te saate kõik liiga kergelt
kätte! Olen kindel et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970 aastal 5
minutitki vastu pidanud!
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!