Kes iganes kunagi tahtlikult või vastu tahtmist kodutu olnud, rääkige enda kogemustest... tahaks teada, kuidas on öömajadega, kas saab talvel väljas magada jne. Mul on mõte mõneks aastaks elurattalt maha astuda ja tahtlikult kodutuna ringi hulkuda. Kui meeldima hakkab, võib elu lõpuni nii elada. See elamise nimel pingutamine on ära väsitanud.
Raskeim osa vist on mugavustsoonist väljasaamine - loobumine enda kohustustest, varandusest, hobidest, sõpradest? Peale selle saavutamist on juba lihtsam edasi minna?

on raskeim.

Hakka parem seljakotiränduriks. Uitad mööda maad ja ilma ringi, teed juhutöid ja saad nii peavarju ning toitu. Kogemused pealekauba. Eestis talvel kodutu olemiseks ja õues ööbimiseks peab olema elanud Põhja-Soomes või olema eluaegse tugeva karastusega. Isegi kui magad kuskil soojas magamiskotis lageda taeva all, ei tähenda see seda, et külm su varbaid, sõrmi või nina-kõrvu ära ei võtaks. Vahel võib olla ju öösiti ligi 30 miinuskraadi, kogu aeg ei ole soe talv.

väljavõte esimesest :

Raskeim osa vist on mugavustsoonist väljasaamine - loobumine enda kohustustest, varandusest, hobidest, sõpradest? Peale selle saavutamist on juba lihtsam edasi minna?
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

taganemis sildade põletamine maksab hiljem kätte - kui selgub et hakkama ei saa .
sellised mõttedki tulevad pähe teadmata mis sellega ees ootab .
sõjaski - maavärinate tsunaamide ja tornaadodegi järel on elama jäädud kuid ....paratamutuse sunnil

miks peaks keegi ise endale loodusõnnetusi imiteerima ?

naudi elu kuni saad sellisena kui on - homme võib tulla sõda - siberisse saatmine - massimõrv kulakutele ...või hakkab Munamägi tuld purskama .

ehk koguni aatomipomm ?
saad siis lina ümber võtta ja
surnuaiapoole kõndima hakata

Liigu talveks lõuna poole. Soovitav on õppida selgeks midagi sellist, mis võimaldab interneti teel raha teenida.

Ära taha sellist asja! Mul on sõber neljandat aastat kodutu. Vahel küll ööbib minu juures, peseb, aga naine väga seda ei talu ning sõber ise ei taha probleeme meile. Ööbimiskohad on tal mahajäetud majades, ent loomulikult on talvel külm ja halb. Soovitan, et kui tahad seda proovida, võta seljakott selga, hääleta end Hispaaniasse. Päikeserannikul elad talve kenasti üle, seal alla +15 temperatuur naljalt ei lange. Meie talves on kõige nadim kui jääd jalutuks. Kui kohe minek, pole asi nii hull. Sööki otsivad kodutud prügikastidest, sest meie "toredad" seadused ei luba aegunud kaupa neile anda. Kusjuures söögikõlbulikku, millel parim enne möödas. Kui tahad siin talve üle elada, siis tea, et ilma alkoholita külmaga see ei õnnestu. Costa del Solis maga kasvõi lageda taeva all.

See on midagi üsna rumalat, mida teha tahetakse. Ma ei tea, milline meeleheide peab olema tabanud inimest, kes soovib vabatahtlikult hakata kerjama, käima prügikastidest teiste toidujäänuseid söömas, olema pesemata, haisema ning täisid täis, kohtama inimeste põlastavaid pilke ja leiab, et see on täiesti okei elustiil.

Arvatavasti ei suudeta näha sellise elu rämedamat ja inetumat poolt kogu selle tõelises inetuses. Lehkavad kamraadid, ärajoonud paistes näod, ajudeta inimsombid, kes hommikul lähevad endale pudeleid korjama ja süüa räpastest prügikastidest, et tilk viina õhtuks sisse keerata. Kogu eksistents ja elu mõte seisnebki selles, et see kätte saada õhtuks.

Sellisest seisust, eriti veel paariaastasest kodutuna ringiseiklemisest tulevad imevähesed taas välja ja suudavad tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Igaveseks rikutud tervis on üks esimesi asju, mis takistavad normaalset elu.
Selleks peab olema iseloomult ääretult tugev inimene, aga ma kahtlen selles, et siin sellist elustiili plaaniv inimene fööniksina suudab taas tuhast tõusta. See on allaandmine praegustele probleemidele, põgenemine nende eest ja kui nüüd julmalt öelda, siis aeglane enesetapp.

Siin pole ära toodud ka seda, kas teemaalgatajal pole vanemaid või vanavanemaid, keda selline otsus samuti mõjutab ja neile kindlasti väga rängalt mõjub. Ma ei suudaks normaalselt magada ega edasi elada kui ma teaks, et keegi mu lähedastest oleks näiteks krõbekülmadel öödel kuskil väljas lõdisemas ja surnuks külmumas.

Selle inimese tõelise sõbrana püüaks ma temaga rääkida ja seletada kogu selle ettevõtmise fataalseid varjukülgi, mis ehk esmapilgul võivad jääda nähtamatuks.

Kahjuks kui inimesel on tööst ja kohustustest tüdimus, siis ei meelita teda millegagi jätkama. Ongi valik, kas lasta tal minna või võtta ta enda ülalpidamisele. Üks tuttav võttis endale sel moel süü hingele - ärgitas üht inimest jätkama ja seetõttu tegi too enesetapu. Oleks minna lastud, oleks inimene elus. Töövõimetuspensioni jaoks peab olema parajalt haige, töötuabiraha kah alati ei anta. Ja kui õnnestubki saada, siis see on nii pisike summa, et vabalt sellega elada saabki vaid kodutuna. Pinda üürides kulub isegi raske puude juures (ca 250 euri kuu) kolmveerand üürile ja maksudele, ülejäänu söögile, muud endale lubada ei saa.

Tean ka ühte papit /väsinud rüütlit/ , kes üüris oma Nõmmel asuva majakese väljamaalastele välja. Kui on pensipäev, siis magab kusagil hostelis nädal aega jutti, peseb ja kasib end seal korda jälle, et jälle järgmise pensini seigelda. Riideid käib ka majas vahetamas aastaaegade vaheldumisega. Muide endine professor, oskab isegi jaapani keelt. Andku jumal talle ikka tervist.

Hea teema. Räägime veel. Mõtlen sama suuna peale.

Kas alternatiiv poleks siis juba kommuun luua maal, koos on kergem, lõbusam. Maal saab juurikaidbise kasvatada ja kui hea koht, siis ka lehma võtta.

dhea Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tean ka ühte papit /väsinud rüütlit/, kes üüris
> oma Nõmmel asuva majakese väljamaalastele välja.
> Kui on pensipäev, siis magab kusagil hostelis nädal
> aega jutti, peseb ja kasib end seal korda jälle, et
> jälle järgmise pensini seigelda.

Aga üüriraha?

ju jõi selle maha.

Okei, suur osa inimesi jääb tänavale just alkoholismi ja narkosõltuvuse läbi. Kuid on inimesi, kes teadlikult, kainena harrastavad sellist eluviisi. Pigem loeks nende kogemusi.

ei usu hästi, et inimene vabatahtlikult teeb sellise valiku. arvan, et tervis veab alt, jääb selle tagajärjel töötuks, siis tekivad panga ees võlad ja leiadki end tänavalt. sest kui vaadata neid, siis ega nad tervisest ei pakata küll, kes lonkab, kes sõrmedest ilma jne.

kus saab ööbida, aga sinna minekuks peab kaine olema. Välja arvatud kõva külmaga ajad.

V a r j u p a i g a d...zzzz arvan, et seal on jubedast jubedam öö veeta, sest kõik koduta jäänud pole nii hullus väljanägemises ja siis neile on see jube koht. Peaks olema erineva astmega varjupaiku, et korralikele ja joodikutele

Hmm... Kodutuks olemine... Mindset loeb.

Mind mõjutas meeletult noores eas nähtud tõestisündinud lool põhinev film "Into the wild", kus peategelane lõpetab kolledži, mida peab jaburaks, põletab oma raha, asub perekonnale ütlemata elama ainust tema rändajahingele teadaolevat elu - elu vabana looduses. Film mõjutas tervet mu tunnetust, olemust ja mõtlemist elust, sest olin nii noor. Läksin suvevaheajal väikse raha eest inimeste heatahtlikkusele lootes hääletama, magasin kõikjal, tähistaeva all mägedes ja Vahemere ääres, pesin end järvedes ja kohtasin võrratuid inimesi.
Eesti elu ei ole ainuke tõde ...
Näiteks on selline programm olemas nagu WWOOF, läbi mille inimesed üle maailma pakuvad ajutist tööd ja elukohta, nende juures saad kogemusi ja teadmisi nt farmi elust, töötad seal kuu või paar, siis rändad edasi :) See võiks olla alternatiiv päris kodutuks olemisele.

Mine parem vabatahtlikuks, hooajatööliseks või seljakotiränduriks, päris parmuks hakkamine küll lahendus pole. Vaata portaale couchsurfing.com ja workaway.info, leiad ööbimisvõimalusi ja vabatahtliku tööd. Hooajatöölisena võid näiteks ainult suvel töötada, muul ajal elad odavalt või töötad 4h päevas hostelis peavarju ja söögi eest.

Mine parem psühholoogi juurde, kes su mõistuse koju kutsub.

Kui on, mida koju kutsuda.

Ilmselgelt tegu ajakirjandusliku eksperimendiga.Telekas isegi näidati midagi sellist kunagi.