Miks on nii, et minust huvituvad vaid mehed kes mulle ei meeldi?

et tuhandeid aastaid on see armastusevärk justnimelt niimoodi käinudki.

Mingi laulgi on, et
miks elus on alati nõnda
mina armastan sind sina teist
ja see keda armastab tema
see armastab jällegi teist.

See on karma.

See on elu. Inimene tahab rohkem, paremat, kui ta väärt on.
Ütleme et su sissetulek võimaldab osta hakkliha, halvematel päevadel tuleb leppida viineritega. Kas see tähendab, et sa ei taha lõhet? Muigdugi mitte! Või kas alternatiiv on jonnida ja nälgida? Noh, võid ju proovida, aga mis selle mõte on.
Sama on meestega. Sul on kolm võimalust:
1) leppida sellega mida saad (see on võrdlemisi lihtne);
2) mitte leppida ja kaevelda, masetseda, hulluks minna (see on veel lihtsam, aga seda ei soovita);
3) mitte leppida ja tõsta oma väärtust (sissetulekut). Nii hakkab ka sinu lauale jõudma lõhe (mehed, keda sina tegelikult tahad) (see oleks kõige parem, aga see nõuab ka tõsist pingutamist ja pühendumist, ei tohi loobuda, käega lüüa, alla anda jne)

Sa "Elu" nimeline debiil tegeled valetamisega ja ma tõestasin seda eelmisel suvel.

Sinusugusest HAA-tajast kõnnivad küll kõik suure kaarega mööda. Ajumahtu pidi saama suurendada - otsi võimalusi.
Elu jutt igati tõetruu, kui kõik arvaksid sama-moodi, siis oleks päike kõigi tänavatel.

"...ja tõsta oma väärtust (sissetulekut)"
Elu jutuga nõus, küsitavust tekitab see mõte, loodan siiski, et see kuulus näite alla.

Tänapäevane elumudel: "Show me the money!",
loodetavasti, paarisaja aastaga, läheb üle see elu "eesmärk", peaks minema, sest niipalju depressioonis lapsi-noori, oma elule ja hingelisele üksindusele lahendust otsivaid elujõulisi inimesi, kui praegu meil on, pole vist kunagi olnud.

Alati on olnud ülekohut, sõdu, kuritegusid, kuid hinges üksi olevaid inimesi - vist mitte.

Aga võib-olla on asi selles, et tegelikult sa ei vaja ega talugi pärissuhet, ning satud seetõttu alateadlikult sarnastesse ühepoolsetesse olukordadesse.