Naljakas on lugeda, et välismaale minemise põhjuseks peetakse alati ja ainult majanduslikku poolt. Aga mina ei tunne kedagi, kes raha ja parema elujärje pärast kolinud oleks. Tunnen spetsialiste, kelle karjäär ennast Eestis ammendanud on, ja kes otsivad mujal uusi väljakutseid, tunnen noori, kes lihtsalt tahavad seigelda ja ennast mujal proovile panna, tunnen kliimapõgenikke, kes otsivad sooja ja päikest ja inimesi, kellele meeldib päris suurlinnas elada.
Ise olen koos perega kliimapõgenik, hakkama saame hästi, sest sissetulekud tulevad oma ettevõtmistest. Ei kujuta ette, siin kohapeal tööd otsida, jah, tean mõningaid, kes kuurortis töötavad, teevad ülipikki päevi ja elavad pisikeses üüritoas, reaalsus on hoopis teine, kui mõnus äraolemine Vahemere ääres. Ma ei tea, kust pärinevad need hämmastavad arusaamad, et Hispaania on kohutavalt odav, ei ütleks küll, pigem, et oma sissetulekute juures oli Eestis odavam elu, Hispaania on kallim.
Igasugu pürgikasti- Madissonide üle rõõmu ei tunne, piinlik on, kahju, et kaasmaalasi sellistena tuntakse. Meie uue tutvusringkonna arusaam on küll väga kiiresti muutunud, ei mingisugust teemat enam, et Ida- Euroopast tuleb ainult odav tööjõud.
Kes haljale oksale tahab, sellele pakuvad Skandinaavia ja rikkad Kesk- Euroopa riigid hoopis paremaid võimalusi, Lõuna- Euroopas on raske ka kohalikel, mis siis veel sissesõitnutest rääkida.
Mis vaimsesse poolde puutub, siis ei, ei ole koduigatsust, ei tunne Eesti järele puudust.