Väga sageli aetakse segamini, kes põeb depressiooni või kellel on probleemide tõttu elu madalseisus.
Ja veel, üldiselt arvatakse, et depressioon tekib raskustest, murest jm taolisest. Et kui palju kannatad, muutud depressiivseks.
Mõtlesin ka ise nii, kunagi. Aga kui lähedane depressiooni küüsi sattus, sain targemaks.
Tal ei olnud otseselt mingeid põhjuseid, tõsiselt võetavaid põhjuseid, et depressioonis olla, aga oli. Ega saanud päris pikka aega arugi, et tal miskit viga, tegi nalja ja oli nagu ikka. Vahetevahel ka rääkis oma meeleoludest ja sai talle siis "kuldseid" soovitusi jagatud (stiilis - mõtle positiivselt!).
Alles hiljem, siis kui ta juba professionaalset abi oli saanud ja peaaegu tervenenud, rääkis ta oma loo.
Lisaks ravikuuridele hakkas ta süstemaatiliselt tervisespordiga tegelema. Ka tegi ta valikuid, mis pakkusid talle rahulolu. Tegu oli noore inimesega.
Nüüdseks pea 10 aasta tagune haigus on jäänud seljataha. Positiivseid muudatusi oma ellu lasta poleks ta suutnud ilma professionaalse abita ning keemiata. Rohkem rohtusid pole ta kasutanud.
Inimene otsib vastuseid ikka enda seest. Olles juba suhteliselt pikalt elanud, olen ka raskustega kokku puutunud. Tegelikult on mu elus olnud mitmed väga rasked ajajärgud. Aga ma pole depressiivseks muutunud. Üksikud hetked on siiski olnud, et ette kujutada, mida see tähendab.
Tasakaalust musta auku kukkumine ja sealt taas tasakaalu saamine pole miskit erilist. Aga kui mustast august enam välja ei saa, tuleb otsida professionaalset abi.