Kas ongi ainult puuetega tegelased ja depressiivikud, kurdid, tummad, lombakad, onnetud? Miks nad ei suuda oma elu muuta. Elavad oma viletsaid elusid.

Isegi, kui inimene seda haigust tegelikkuses ei põe, on väga kaastunnet tekitav kurta, et näed, elu niii jube raske ja depressioon kallal, mitte ei saa lahti! Ja siis on siin sadaüks teemaalustust selle kohta, et missugune ravi, missugune psühhiaater või psühholoog oleks parim oma olukorra leevenduseks. Ja et kas see imeline haigus jääbki eluks ajaks? Kuidas sellega toime tulla? Jne., jne. Üks lõputu oigamine käib. Head soovitused jäetakse meelega tähele panemata, sest depressiivik on hea olla!

Kas sellega pole äkki nii, nagu mõne muu haigusega - kui põed läbi, siis muutud immuunseks, aga kui surud tabletiga alla, siis jäädki põdema, varem või hiljem lööb välja ja hakkad jälle otsast peale sama probleemi lahendama?
Ka leinal on omad etapid, aga ajaga tuleb sellest igaüks välja. Millises etapis sinna tablette vaja vahele toppida on, ei suuda ette kujutada, niigi s... seis elus, kas selle juurde vaja veel sõltuvust või käia võõra inimese juures mitu korda haava lahti kakkumas?
Ühtki teist nii hullu asja ei oska näitena tuua, sest näiteks koondamine on mulle alati laia naeratuse näkku toonud ja olen seda ka ise küsimas käinud - stardikapitaliga vaba aeg uueks ja ilusamaks hüppeks, kas saab veel midagi paremat tahta? Rutiin on palju halvem, aga ka see pole tabletiteema. Aga mis üldse on sellised asjad, mille vastu ainult keemia aitab?

rääkida teemal, mida ei valda.
karma teadagi on bitch, saadab veel viimaks omale depreka õppetunniks, noh asjast aru saamiseks.

Kui pole deprekat läbi elanud, siis mokk maha!
Halvematel päevadel ei saa voodistki välja, muust rääkimata. Võtab ära töövõime. Seda nädalaga terveks ei ravi nagu külmetust.

Saab voodist valja ja saab toole ka.

Selle asja nimi on pohmakas, kui voodist välja ei saa, olgu see alkohol või tableti tagasilöök, teeb sama välja. Saage parem puhtaks.
Aga viha olevat parim ravim kurbuse vastu, nii et siinsed uskmatud võivad teid tervendada :)

naljakas jah, et need depressiivikud halisevad poolsurnult ja hakkavad kohe otsi andma, aga kui keegi midagi nende kohta julgeb öelda kahtlevalt, siis kukuvad kohe nii reipalt sappi sülitama, et assasade. siis on neil jõudu ja sajatamist mitme eest.
irrw

Väga sageli aetakse segamini, kes põeb depressiooni või kellel on probleemide tõttu elu madalseisus.
Ja veel, üldiselt arvatakse, et depressioon tekib raskustest, murest jm taolisest. Et kui palju kannatad, muutud depressiivseks.
Mõtlesin ka ise nii, kunagi. Aga kui lähedane depressiooni küüsi sattus, sain targemaks.
Tal ei olnud otseselt mingeid põhjuseid, tõsiselt võetavaid põhjuseid, et depressioonis olla, aga oli. Ega saanud päris pikka aega arugi, et tal miskit viga, tegi nalja ja oli nagu ikka. Vahetevahel ka rääkis oma meeleoludest ja sai talle siis "kuldseid" soovitusi jagatud (stiilis - mõtle positiivselt!).
Alles hiljem, siis kui ta juba professionaalset abi oli saanud ja peaaegu tervenenud, rääkis ta oma loo.
Lisaks ravikuuridele hakkas ta süstemaatiliselt tervisespordiga tegelema. Ka tegi ta valikuid, mis pakkusid talle rahulolu. Tegu oli noore inimesega.
Nüüdseks pea 10 aasta tagune haigus on jäänud seljataha. Positiivseid muudatusi oma ellu lasta poleks ta suutnud ilma professionaalse abita ning keemiata. Rohkem rohtusid pole ta kasutanud.
Inimene otsib vastuseid ikka enda seest. Olles juba suhteliselt pikalt elanud, olen ka raskustega kokku puutunud. Tegelikult on mu elus olnud mitmed väga rasked ajajärgud. Aga ma pole depressiivseks muutunud. Üksikud hetked on siiski olnud, et ette kujutada, mida see tähendab.
Tasakaalust musta auku kukkumine ja sealt taas tasakaalu saamine pole miskit erilist. Aga kui mustast august enam välja ei saa, tuleb otsida professionaalset abi.

Imelik, kui paljud inimesed on võhiklike eelarvamuste küüsis. Mitte keegi ei imesta, kui on vaja võtta vererõhu, diabeedi vms kroonilise haiguse ravimeid. Samas, psüühilise haiguse puhul ollakse valmis igatpidi sildistama ja hukka mõistma. Kannatage siis kõhuvalusid ja murtud jalgu ka sama tarmukalt kui teistel soovitate depressiooni puhul ennast käsile võtta. Oskamata ettegi kujutada, milliseks muudab depressioon mitte üksnes haige, vaid ka tema lähedaste elu, on vastutustundetu lehvitada oma jaburate ettekujutustega. Kuidas on teist nii asjatundlikud võõra hingevalu asjatundjad ja mõõtjad saanud, et teil on õigust siin teisi "paika panna"?

Need sildistajad on rumalad põhiharidusega maakad, kellele muu ei mahu pähe, kui töö, viina joomine ja k.pp.

Mina ei arva kahjuks seda ka, et kõrge vererõhu või diabeedi puhul aitavad vaid tabletid. Kuna reeglina on nii hüpertoonia kui diabeet põhjustatud valest toitumisest või tasakaalutust elustiilist (sealhulgas valimatult erinevate tablettide söömisest), siis on igati mõistlikum ka neid hädasid hoopis igati püüda ennetada, end esimeste ohumärkide ilmnemisel kätte võtta ja mitte kohe haarata esimese ettejuhtuva arsti soovituse peale kõige kangemate rohtude järele.
Aga alati jääb muidugi ka see teine valik - olla ohver, mitte võitleja.

Laksu all oled? Ara enam peale vota.

No kuidas ma siis saan targemaks, kui keegi ei seleta, mis asi see depressioon on, ja miks selle vastu iseenda sisemise jõuga ja tahtega ei saa nagu enamiku haiguste vastu? Olen ma siis mingi eriskummaline veidrik, keda korduv kokkupuude surma ja leinaga ja igasugu elu tagasilöögid aina tugevamaks muudavad - kõik see annab ju mõningase mõõna järel kogemusi ja jõudu.
Ma mõistan muidugi, et ka psühholoogid ja psühhiaatrid tahavad elada, ravimitöösturitest rääkimata (mõned mitte ainult elada, vaid ka rikastuda).

Sul pole kybetki empaatiavoimet ja selleparast sa ei saa aru. Pead end visit arstidest targemaks?

Jätan empaatiavõime kritiseerimise teiste hooleks ja küsiks hoopis, et kas su arust, g, on diabeedi puhul võimalik õige toitumisega ravimeid vältida?
Mitte haigust ennetada, sest näiteks mida on kaheaastane valesti teinud, et ta diabeeti põeb, vaid juba väljakujunenud diabeedi puhul vältida keemia abil sekkumist?

Jah, igaüks on iseendale kõige õigem arst, tuleb osata oma keha ja hinge kuulata.
Empaatiavõimet mul kõigi jaoks tõesti ei jätku, seda jagub laste, vanainimeste, loomade ja tagakiusatute jaoks, kes ise ennast aidata ei saa.
Aga tahaks argumente, milleks emotsioonid - siin ei räägita ju kellestki konkreetsest?

Depressiooni ja ärevushäire on püsiv siis kui laps on väiksest peale pidanud elama ebainimlikes või lapse psüühikale tugevalt kahjustavas keskkonnas. Sageli on kas üks vanematest joodik või on pidev vägivald, hoolimatus. Seda kahjustatud psüühikat sa enam ealeski korda ei tee. Lihtsalt kuna pole tegu füüsilise vigastusega, mis kohe näha on, siis ei saada lihtsalt aru, et inimene on tegelikult vigane. Noh, kuna ka reeglina on sellistel inimestel madal või lausa olematu enesehinnang (kust see saigi tal tekkida kui ta võib-olla mõjus oma vanematele vaid kui keegi üleliigne nende joomingute juures), siis ei kasutata sõna psüühiliselt vigane. Räägitakse moodsast depressioonist. Mis on huvitav kõige selle juures, on see, et kõige raskemini kannatavad need, kes ise on võrreldes oma vanematega täiesti korralike elukommetega ja väga püüdlikud inimesed. Oma püüdluste tulemusena on nad suutnud end rabeleda välja sellest allakäigu ahelast, ent terveks nad end teha ei suuda. Pealt näha väga normaalsed inimesed ja ei suudaks uskudagi kust nad tulnud on, mida üle pidanud elama. Ja kuna minevikku muuta ei saa, siis palju kergem on rääkida moodsatest ravimitest ja psühhoteraapiast kui meenutada seda õudust ja madalust, milles nad on pidanud üles kasvama. Lisaks muidugi veel nõrgem närvisüsteem, arglikkus või tundlikkus. Ühesõnaga seda minevikku ei tasu ka meenutada, sest see on traumeeriv, aga selle tagajärgi päriselt likvideerida ei õnnestu. Sealt ka see eluisu kadu, mille juured on lapsepõlves, armastuse ja turvatunde ja toetuse puudumises.

Igal reeglil on erandeid, just seepärast kasutasingi väljendit "reeglina" :)

Kes on elanud koos alkohoolikuga, teab kui raske see elu on. Kui see alkohoolik kipub veel peksma ja tapma. Aga kujutage nüüd ette last, kelle ema joob ja vahetab mehi, kes kõik järgemööda on sellised. Kas tema saab teiste lastega mängida ja muretseda selle pärast, et ta saaks endale parema mänguasja poest emalt lunida? Ei see laps on juba 5 aastaselt rohkem kui täiskasvanu, sest ta peidab sahtlitest nuge, et joomingute käigus keegi kedagi ei tapaks. Magama jääda ei julge, sest ta ju ei tea kas siis ema jääb ellu või tapetakse ära. Rääkida ta kellelegi ei saa, sest see on häbiasi ja kõigele lisaks muretseb päevast päeva et kas ema ikka maksab korteri kommunaalkulud ära või peavad nad minema puu alla või viiakse teda lastekodusse. Ühesõnaga anna väikesele lapsele vastutus joodikute eest hoolt kanda ja sa näed, et tast kasvabki vastutustundeline inimene, aga ta ei saa magada, ta ei tea mis tähendab end lõdvaks lasta ja elu nautida. Ta organism oli koguaeg ohu reaktsiooni ootel, hiljem siis on tal ärevushäire, mida kahjuks ei anna muuta mõtlemisega kuigi palju. Lihtsalt see negatiivne hirm on temas koguaeg olemas, pisut stressi veel peale ja ongi kööga.

kes sellistest asjadest tänapäeva edumeelses maailmas tahab rääkida? Tuleb manada pähe teistega võrdväärne nägu. Tuleb õppida näitlema ja näidata end sellisena, et keegi paljalt pealevaatamise põhjal ei teaks sust üle sõita. Inimesed on julmad ja haiged peavad õppima mängima terveid inimeste seas. Kodus üksi olles on võimalus olla haige ja see kes sa oled. Meeleolu ei ole sealjuures veel see kõige hullem, hullemad kannatused on asteeniline seisund ja võimetus magada. Proovi magamata olla näiteks kuu aega ja vaata kui palju sa suudad eluraskustele ja kaotustele vastu panna, oma mõtlemisega end järje peale uuesti aidata. Samal ajal püüa mitte kellelegi sellest rääkida ja inimeste seas olla TERVE.

Ma küsin igaks juhuks üle, see pole norimine, lihtsalt tahan õigesti aru saada: kas sa tahad öelda, et diabeet on reeglina ravitav õige toitumisega? Mis on need reeglid, mis seda võimaldavad?

Ei ole nii, et depressioon tabab vaid raske lapsepõlvega inimesi.
Depressiooni ei saa seostada ka vaid leina ja eluraskustega.
Depressioon võib tabada ka ootamatult ja pealtnäha põhjuseta. Pole erilisi üleelamisi, on ajukeemia, mis paigast ära läheb.
Kui keegi on mõnda aega raskemeelne ja selleks on ka põhjust, ei tähenda see kohe depressiooni.
Depressioon on haigus. Murest murtud inimene pole haige, ta on murest murtud. Kui see murtus pikalt kestab, võib see ka depressiooniks üle minna.

ma tean päris mitut sellist, kelle lapsepõlv oli põrgu.
tean, et nad elavad hästi, mõni halvemini, mõni paremini.
lapsepõlv OLI, nüü oled sa ise, sul on võimalus valida, kas suhelda troppidega edasi - tean selliseid, kes teevad kogu elu näo ja suhtlevad oma piinajatega ala vanematega edasi ikka. või valid teise tee, omaenda tee ja ei suhtle. räägid asjadest nagu nad olid või teed nagusid edasi, see on sinu valk.
aus olla on alul raskem, kuid edaspidi lihtsam elada.
räägi ennast vabaks, minu soovitus.

sul pole muret, su mure on väljamõeldis. teed ennast huvitavaks oma muretsemisega. kui ei jaksa, tapa ennast ära. nii lihtne see ongi.
sinu nn mure, tuulest tuld on jama nende murede kõrval, mis on tõelised mured.
võta ennast natukenegi kokku ja püüa mõista, et kui suudad elada, siis ela, kuid ära oma inisemisega tuulest tulnud muredega teisi koorma, eksju

to Moosimadu: ma pole mingi diabeedispets, olen näinud vaid mõnda diabeedihaiget, ülekaalulised, kes on eluaeg valesti toitunud, jätkates seda isegi siis, kui haigus juba käes, saamata aru, et nad ise midagi valesti on teinud.
Nii, nagu olen näinud migreeni käes vaevlevaid inimesi, kes jätkavad ülikange kohvi joomist, ehkki seosed kohvijoomise ja migreenihoogude vahel on isegi kõrvalsisjale nähtavad. Ja selle asemel, et kohvi kangust või koguseid vähendada, hakkavad tablettidega kõrget vererõhku või peavalusid ravima.
Olen näinud ka inimesi, kes joovad palju, magavad vähe, suitsetavad ja imestavad, miks küll masendus peale tuleb ja eluisu kaduma kipub.
Või need, kellele AD-d enam ei mõju, aga kuhugi edasi pole enam minna.
Oma kehalt (ja ka vaimult) tahetakse kole palju saada. Mõnel on see energia olemas, teisel pole, ja kui võtta sealt, kus pole, siis tekib lihtsalt auk.

reaalsus on ka see, et abi saamine muutub järjest keerulisemaks, psühhiaatrilisi haigeid on kohutavalt palju ja arste liiga vähe kogu sellele massile abi andmiseks. No ei ole normaalne, kui ma pean saan arsti juurde aja 3-4 kuu pärast ja järgmiseks korraks arstil aega anda ei ole isegi siis kui ta näeb, et olukord on kriitiline. Olen jah aastaid kuidagi, erinevate eriarstide määratud ravimitega, hakkama saanud, aga ebareaalne on oodata, et see kestab lõputult. Kahjuks on psühhiaatritega nii palju halbu kogemusi, et arsti vahetus kõne alla ei tule.
Praegu ka tean, et ammu oleks pidanud aja panema, aga ma ei ole võimeline isegi seda tegema, rääkimata arsti juurde minekust.

Mind hakkas su väide diabeedi kohta väga huvitama.
Kas sa oled kindel, et tead, mis haigus on diabeet, mis seda põhjustab ja kas see on ravitav? Su näites on toodud teise tüübi diabeetikud, kelle haiguse kontrolli alla hoidmise üks tungiv soovitus on kehakaalu normaliseerimine, kuid kas sa ikka tead, mis haigus on diabeet?
Mul on tunne, et suures osas sa lahmid, sest "mina olen tubli, saan hakkama". Sul on vedanud, muidugi su enese elukombed on tervislikud ja sa oled oma keha hästi teeninud pluss (nagu sa ise kinnitasid) vähene empaatiavõime, mis tegelikult mõjub inimese enda vaimse tervise tasakaalule hästi.
Depressiooni kohta on siin ikka ulmeteooriaid välja laotud, segi on põhjus, tagajärg, anamnees ja prognoos. Kõhe hakkab, ausalt.

Ma ei räägi endast. Ma lihtsalt püüan selgitada neile kes ei mõista. Eks nad ju seal psühhoteraapias räägivadki selle siis välja. Kergendab hetkeks hinge aga pidevalt sellest rääkida ei tohigi, tuleb unustada ja õppida elama olevikus.

Aga kes seda teise inimese raskust või häda mõõta oskab, suhkruhaige teeb oma süsti ära, peab dieeti ja võib elada palju täisväärtuslikumat elu kui sellised inimesed. Kuigi ka nemad väljastpoolt vaadatuna tunduvad terved.

Need happygoluckyd on lihtsalt naiivitarid kel pole tõsiseid raskusi olnud elus ja areng on pidama jäänud või siis on väga noored.

Positiivne mõtlemine on kindlasti oluline, aga geneetiliste haiguste vältimiseks või ravimiseks sellest ei piisa. Lihtsalt haigust ja mistahes ebaedu on kergem taluda.

Aga saagem neist aru on ju hea ja turvaline mõelda et inimene on kõikvõimas ja kontrollib kõike.

Ise ei ole depressiivne inimene kuid mõistan et see on samasugune haigus nagu vähk või kõrgvererõhutõbi, mida tuleb ravida. Soovitavalt mitte ainult mõtte jõul, irw.

Ma arvan, et liigne süvenemine haigustesse või nende analüüsimine ei tee mitte kellelegi head, kui ta just a la meditsiinitudeng pole.
Aga kel soovi süvitsi minna, siis selle kohta leidub kahtlemata kõiksugust materjali. Minu vaimne ja füüsiline tervis ning suhteliselt vankumatu optimism on ilmselt tingitud pigem sedalaadi materjalide vältimisest. Kavatsen seda joont ka edaspidi hoida, sest inimene on paraku väga mõjutatav olend ja mina ei tahaks küll end mingitest progresseeruvatest mutatsioonidest või hiilivatest patoloogiatest programmeerida lasta :)
Palju mõistlikum on seda aega kvaliteetse komöödia vaatamisele kulutada. Soovitan teistelegi!