enam ei oska kannatada. viimasel kuul kahel tekib pähe väga paha tunne. Tavaliselt tekib see istudes ja arvutiga tööd tehes. Ma tunnen, kuidas see tunne tuleb, see ei tule hopsti, sekundiga. Võtab mõned minutid aega. Kõik on korras, teen tööd. Olen raamatupidaja. Töö ise on mega mõnus ja ma teen seda tundega, et jah, see ongi just see, mida ma tahan ja oskan. Aga siis äkki, tavaliselt mõne tunni pärast, hakkab peas võimatult paha. Seda tunnet on raske kirjeldada. Pea ei valuta, ei tuksle, ei lähe soojaks. Lihtsalt peas on selline tunne, et iiveldama ajab. Oksendanud ei ole. Selle tundega ei ole võimalik töötada. Ega istuda. Pean kindlasti tõusma ja natuke liikuma, kuid liikumine on ebakindel. Tavaliselt võtab neli viis tundi aega, enne kui läheb paremaks. Siis olen nii väsinud sellest üleelamisest, et kui istun rahulikult, võin täiega väga sügavalt magama jääda tunniks või natuke peale. Süda ei klopi, lööb rahulikult. Aga peas on nii halb tunne. Sure või maha. Viimasel ajal on lisandunud vabisemine. Kuna ma tunnen, et ma mul on juba hirm selle halva tunde pärast peas. Lisan, et teen tööd prillidega. Prillid on tehtud optometristi juures pikkade ja täpsete mõõtmiste tulemusena, KUID siiski mitte nende numbritega, mis tema vajalikuks pidas. Olin aastaid hädas sellega, et nemad määrasid mulle prillid tugevusega 2,0. Sest nende arust justkui nende aparaadid seda näitasid. Kaugele ma näen väga väga hästi. Tööd kahjuks teen prillidega, sest ilma ma enam ei näe nii väga täpselt. Algul tegin õige tugevusega prillid, nagu määrati, nendega ma ei suutnud harjuda mitme kuu jooksul, sest kõik mida ma vaatasin , oli väga suur. Reaalselt. Nullid olid suured kui kanamunad. Optimetristi soovitusel tegin siis nõrgemad prillid. +0,5. Nendega töötasin kaks aastat. Kuni eelmise aasta lõpus algasid need imelikud paha tunded peas. Jällegi konsulteerisin optometristiga ja ma tegin natuke kangemad prillid. Nüüd siis +0,75. Kuid ma ei tea, kas seoses prillidega või mis, aga nüüd on sellised hood juba lausa igapäevased. Võimalik et pole üldse prillidest. Võimalik et peaksin vahtima neid kanamune ikkagi ... Kusjuures ka käed olid nagu mammutil, jõle suured. Midagi muud minu elus ja töös muutunud ei ole. Mul on ka kõrge vererõhk. Iga päev võtan ravimit. Ei ole rõhku kontrollinud, ei tava olekus , ei selle halva olemise ajal. Kas tuleb minu kirjeldus kellelegi ehk tuttav ette? Oskab öelda , et temal oli samamoodi ja oli jah prillidest. Või oli hoopis vererõhust. Või oli hoopis suhkruhaigus? või oli hoopis enne insulti nii ... Krt. ma tunnen et järjest enam võtab võimust hoopis paanika ja ärevus nende hoogudega seoses. Kuna ma töötan suht iga päev, siis ongi nüüd iga päev sama lugu. Vahet ei ole, kas ma arvutis teen tööd või loen foorumeid. Ma hetkel ei mäleta, et need hood oleksid tekkinud kuskil mujal, kui istuvas asendis ... Palun mitte nõmetseda, olen nagu olen. aga kui on inimesi, kes oskavad lohutada või miskit soovitada, palun andke sellest märku. aitäh. Sõbrannad ei oska kaasa rääkida, neil ei ole sellist asja kunagi elus olnud. Mul juba lausa iga päev. Ja selle paha olemise ajal käin ringi nagu purjus. St. see ei lähe kohe üle, et hops, tõusen arvuti tagant ja kohe läheb üle. Ei. Kui lähen tänavale kõndima, siis kord on mind peetud purjus olevaks. Sest ju ma siis tuigerdasin. See ei ole sama mis pearinglus. See on lihtsalt väga halb tunne peas, ma ei näe õigesti, ma ei kuule, mida räägitakse, mul on raske süveneda enda väljendamisse ja teiste tähelepanekku kuulamisse sellel ajal. No täitsa täitsa. Eksole. Samas ma ei higista samal ajal, noh, jalad on imelikud, natuke nõrgad, kuid samas iiveldab nii et vähe pole. Appi. Mis minuga toimub. Müstika või tavapärane nähtus?