n-ile:
mina ka ei saa aru, mis selles siis halba on, kui inimene tahab et armid võimalikult vähe välja paistaks.
kuna minu arm on nii silmatorkavas kohas, siis algul põdesin ka kõvasti. enda jaoks oli see ju suur muutus ja arm tundus nii kole (eks ta algul muidugi väga ilus polnudki). kogu aeg kui kellegi pilgu endal tabasin, siis tundus, et vahitakse just seda armi ja kõige rohkem kartsin, et hakatakse pärima, et miks ja kuidas jne.
no ei meeldi mulle sellistest asjadest rääkida, olin algul, kui lõplike analüüside vastuseid ootasin närvis nagunii ja kuidagi liiga tundeline, poleks küll mingite jutumooride ohkimist välja kannatanud. on selliseid inimesi, kes alati topivad oma nina igale poole ja kui haigustest juttu, siis leiavad alati hulganisti negatiivseid näiteid.
maha rahunesin, kui sain teada analüüside vastused ja kohtusin inimestega, keda pole ammu näinud ja kes ei teadnud minu opist midagi. keegi ei küsinud midagi ja hiljem selgus, et nad ei pannud armi tähelegi (uurisin sõbrannalt, kes teadis varem ja kes puutub nende inimestega sageli kokku)