mina lihtsalt ei tea, iga väiksemgi asi ajab mind paanikasse. näiteks ühel öösel hiljuti lõi mul korraks kõhust valu läbi, selline terav. pärast polnud enam midagi. loomulikult käisin perearstil, viisin proovid, vereproovi lasin teha, lõpuks veel kõhukoopa ultraheli. kõik need olid korras. ometi olen siiani kindel, et nüüd on mul mingi raske haigus, mida arst ei viitsi või ei oska leida. paanitsen ja mõtlen end veel haigemaks. katsun lümfisõlmi, juba tunnen et nagu oleks suurenenud igal pool. siis leidsin et käeranne on valus kui peale vajutada, nagu oleks ära löönud, ometi pole löönud. jälle paanikas, et mis see ometi on. kardan et arst naerab mu välja, kui lähen ja kaeblen et käeranne valus. ühesõnaga ma leian igalt poolt midagi:(

mul sama lugu - kui vana oled, mul tekkis mõne aasta eest, st varastes neljakümnendates. vast on ealine iseärasus?

on suur jõud...kahe kõrva vahelt saab kõik alguse ja mida kõike öeldakse.Püüdke ikka mõelda positiivselt.Ka siis,kui ongi mõni jube haigus,läheb elu edasi...Minul hakkasid haigused välja lööma umbes viiekümneselt.Ikka kõige hullemani välja.Sel juhul algab võitlus.Inimene läheb ainult tugevamaks,sest teist võimalust pole.

olen 40, aga see on mul olnud kusagil 25. alates. siis hakkasid tulema netifoorumid ja sai lugeda terviseprobleemidest. enne seda polnud mingeid mõtteidki, midagi ei teadnud haigustest ja ei osanud ka midagi kahtlustada. mida rohkem infot kogun, seda rohkem haigusi endal leian. samas töötan arvutis, ikka mingil hetkel vaatan siia, vaatan sinna lehele, suletud ring. võibolla olengi nii haige, aga sel juhul peaks midagi suuremat ikka välja lõpuks lööma.

mina ka paanitsen kohutavalt oma tervise pärast,ärevushäireni välja. Kogu aeg kontrollin ennast ja mõtlen üle, hetkel aktuaalne tugev iiveldus, pearinglus aeg-ajalt, hommikuti jalad jube kanged ( lausa magamist segavad) jne-jne. Perearst mind terveks tunnistanud aga mina ikka kardan, et äkki ajukasvaja (neoroloog on mind ka kontrollinud, ka seljaajuvedeliku võeti- puugihammustuse pärast). Kõik korras aga mina ikka pinges nagu vibu...
Kas sellest kuidagi lahti ka saab?

Olen ise ka selline . Selle nimi on hüpohondria. Seda põevad ikkagi labiilse närvisüsteemiga inimesed., Ärevikud. Enda rahustuseks saabki teha arsti juures analüüse, kuigi ma ikka ka nendesse päris ei usu. See rahutu ajastu ja ebakindlus ja tohutu infoväli, kus üks teema annab mitu lahendust ja viib inimese teadmatusse, soodustab ebaterveid mõtteid.Mind rahustab käimine. Käin päevas oma neli km ja ikka nii pidevalt kui saan ja see maandab nagu mõneks ajaks selle ärevuse. vahel võtan ka pool rahustit kui muidu ei saa.See kõik on aga suur võitlus

no mina üritan ka end rahustada sellega, et tegelikult pole häda midagi. samas jääb ikka kahtlus, äkki suhtun asjasse liiga kergekäeliselt ja tegelikult ikkagi peaks mind uurima-puurima. perearst ei saada rohkem ühelegi uuringule, kui need millest alguses rääkisin. lisaks on mul seljavalud. kahjuks lugesin, kuidas vähk ka seljavaludes avalduda võib. kui ma seda ei teaks, ei oskaks kahtlustadagi. kui ütlen perearstile, et tahan kõiki uuringuid, naerab ta mu välja.

Olen ise selline. Hetkel nii puntras omadega-tervisehirmud, lisaks veel ärevushäire ja healoomulise kasvaja opp. Nagu te arvata võite, pole lihtne kompott. See kõik on viinud selleni, et jälgin iga muutust oma kehas jne. Igasuguste analüüside vastuste ootamine ajab hulluks. Kõik arstid on öelnud aga üht-netist ei tohiks lugeda meditsiinikauge inimene diagnoose jne, sest seda kõike mõistetakse kontekstiväliselt. Üleüldse teen ettepaneku omavahel suhelda- taoliste probleemide puhul aitab ka väga hästi see, kui sind kuulab inimene, kes sind mõistab.

Mina ka kunagi mõtlesin endale igasuguseid asju külge ja olin kindel, et suren hommepäev maha, aga nüüd enam ei vaeva oma pead selliste asjadega. On küll halb olla ja tõenäoliselt on mul tervisega midagi ka nihu, aga ma ei viitsi arstile minna. Haigused ei tundu enam üldse nii hirmuäratavad, pigem oleks see kergenduseks, kui ära sureksin.

kahju kuulda,sest just selliselt mõtlevad inimesed haigestuvadki kõige enam ja rasketesse haigustesse, sest haigus on see mis sa ise endale mõtled,nii nagu mõtled, nii ka on, mõttel on suur jõud, palju parem oleks se ekui sellised inimesed suudaksid endale selgeks teha,et sisendusel on suur jõug ja kui õhtuti enne magamaminekut endale korrata,et oled terve ja kõik sinu organid töötavad hästi,et sinu organism on imeline ning tal on enesetervendamise võime,siis ei oleks keegi meist ka haige, sest organismil on tõesti enesetervendamise võime , oleneb kui hästi oskad seda kasutada, sellise mõtlemisega nagu siit loen, ongi ainult sisendus haigusteks,kahju, et inimesed ei oska ennast hoida

Ah, aime, ära aja siin udu, ei tule need haigused midagi "väljamõtlemisest".

tegelikult ma olen aimega teatud mõttes nõus. mina arvan, et vähki haigestuvad peamiselt kinnised ja sissepoole elavad inimesed. kes "lähevad hambad ristis läbi elu" rõõmsa meelega, paljude sõprade keskel ja oma muredest rääkival positiivsel inimesel tundub see šanss tunduvalt väiksem olema.

kui väidetakse, et sajatused ja needmised teise inimese haigeks teevad siis miks mitte enda mõtted. Ei tea, kuidas asi tegelikult aga pidev hirm, et äkki...- see mõjub laastavalt. Mõned aastad tagasi avastasin rinnast tüki. Miskipärast olin päris kindel, et vähk. Kui onkost kinnitust sain ei üllatanud see mind, sest sisetunne oli nii tugev. Tahan öelda, et kui tunnete seletamatut väsimust pikemat aega siis kiirelt uuringutele. Kui analüüsid korras ja ikka valu siis reeglina pole see vähk.
Ärge muretsege nii palju vaid elage!

ehk on teil liiga palju vaba aega ja pole midagi tea, et nedale kõiksugu asju külge mõtleteg

kadedus on emotsioon, mis paneb vähirakud vohama. kui juba lämbumistunne hakkab kui tead et mis teisel naisel on, siis varsti tuleb krabigi

Loen nagu enda probleemi.Mina ka kunagi arvasin,et see on jama jutt,et ma mõtlen endale haigusi välja,kirusin arste hommikust õhtuni,et midagi nad ei tea jne.Nüüd ,kus olen rohkem uurinud inimese vaimset poolt,siis on mul tõeliselt kahju,mida ma ise olen endale teinud endale igasuguste mõtetega rasketest ja ravimatutest haigustest.Mul on küll kehv enesetunne,aga ma mõttes kordan koguaeg lauset:ma olen terve,mul on kõik hästi.Kui olen üksi,teen seda häälega.Hommikuti lähen peegli ette ja ütlen ka sõnadega: Ma armastan sind,....Algul oli jube totakas tunne,aga see läheb mööda.Tallinnas on tulemas loeng inimese vaimsusest,kuidas meie vaimsus mängib rolli meie tervisliku olukorra kujundamisel.Mina usun küll,et on võimalik ennast haigeks mõelda.Ikka positiivselt edasi!

emotsioon, emotsioon sind vaid loon, sind vaid loon , suur emotsioon....(nagu vana laul). seda teed läbi mõtlemise. mõtled haigusel tekib paanika emotsioon, mõtled veel emotsioon suureneb jne . orav rattas. vii mõte mujale ja paanika väheneb ja lõpuks kaob.

mis haigustesse puutub jälgi sümptomeid ja hoia immuunsüsteem tugev, foorumis oli teema "alternatiiv tablettidele" või midagi sellist kus oli sellest juttu. arstid mõõdavad, uurivad ja annavad teada kus ja mis häda seda ei peaks pelgama ja samas paanitsema. kui tead et midagi on viltu uuri mida teha saad ja siis tee aga ära paanitse.

Mul on kallis sõber ka hüpohondrik, aga aja jooksul on see tunduvalt leevenenud. Siin on soovitused:
1. Kõige olulisem on leida sõber või usaldusisik, kellele rääkida välja ka kõige piinlikumad kujutlused tervise kohta. Seesama isik peaks hoidma silma peal ka sellel, kui tihti hüpuhondrik tegelikult arstil käib ning suutma sellesse sõltuvusse rahulikult suhtuda, kuid õigel ajal pahandada.
2. Teha naudingutpakkuvat tööd või õppida ala, mis tõeliselt köidab. Kui see on raskendatud, siis kindlasti omada hobi. Idee selles, et rumaluste mõtlemiseks jääks võimalikult vähe aega ja tahtmist.
3. Süüa korralikult (stabiilselt) ja tervislikult. Eriti haarata kinni kampaaniast 5 portsu juurikaid-puuvilju päevas. Mitte unustada punast liha ja rasvast kala. Vähendada nisu tarbimist (eriti saia näol).
4. Kui korralikult sööd, siis anna iga päev endale füüsilist aktiivsust. Kui trennis ei käi, siis kasvõi jaluta. See on väga oluline justnimelt vaimse tervise seisukohtalt.
5. Korralik uni! Tihti kaasuvad unehäired (stress, depressioon). Nende vastu aitab imehästi eelmiste punktide järgimine, eriti esimese.
6. Leida endale hea mees. See pole mingi nali. Võimalik, et see peaks olema tegelikult hoopis punkt üks.
7. Väga oluline on ka see, et kui hüpohondrikul on PÄRISELT midagi viga, siis ei hakkaks mõtlema midagi taolist, et "mis ma sest arstist ikka tülitan, nii pisike asi ju" vaid minema arsti juurde.

anni 321, ei tea mis ajast selle vana laulu sõnad "emotsioon, sind vaid loo" olid?
Ikka vist "illusioon". Ühesõnaga, ära parem plära.

kui sa just uurimust ei korralda või nalja eitee,siis oled haige kindlasti .diagnoos on hüpohondria. milline arst seda ravib mina ei tea, ehk keegi teab.

mis seal paanitseda, kui vaja tuleb arstile minna kuigi see on minu jaoks tüütu ja vastik ning parema meelega üldse ei käiks, aga tervis on nii nässus, et ilma ei saa. Varsti lähen opile, eks paistab kas saab siis rahu ka või ei.
Minu jaoks on suur probleem hoopis kulud ravimitele, piinlikkus oma haigusete pärast ja pidevad rahamured kombineerusid millekski väga vastikuks, vahel ei saanudki ise ostmisega hakkama.