Soovin teada kogemusi hambaraviga Vene ajal, kuna tekkis vaidlus teemal, kas siis kasutati tuimestust või mitte. Minul tõmmati paar hammast välja ja mõned parandati ilma tuimestuseta, samuti kõigil mu tuttavatel. Eeldan, et just valu põhjustamise tõttu on paljudel alguse saanud hambaarstikartus. Teine pool väidab, et tema sai tuimestust (kaheksakümnendate teisel poolel), mina kuulsin sellest esimest korda. Kellel millised kogemused?

hamba parandamise ajal ei olnud mingit tuimestust, oli kohutav valu kannatamine, olin veel rase ja pidin hambaid prandama, se eoli ikka kohutav valu ja kannatus, hamba välja tõmbamisel ikkagi kasutati tuimestust, lidokain oli

Puuriti ilma tuimestuseta , sest siis oli olemas arsti jaoks vajalik kontakt (mis kontakt ei saa siiani aru...kas kontakt seisnes selles, et kui kõva kisa oli?) hammast välja pole tõmmatud õnneks..ei tea kuda see veel käis.

Ei tea ka kedagi, kes oleks nõukaajal tuimestusega hambaravi saanud. Minul kõik puurimised ja tõmbamised tehti ilma. Õnneks oli tegu piimahammastega, aga olen kuulnud õudusjutte juure puurimistest ja tarkusehammaste tõmbamistest, mis meenutab pigem keskaegset piinamist. Juureravi võis päris kole olla. Oleks siis see täidis püsiv olnud ja ühekordne piin, aga lagunes nagu kips.

tavaparandusel küll mingit tuimestust ei olnud. aga see võis vabalt sõltuda ka arsti suvast - sellest mõttes, et meditisiinitehniliselt oli tuimestusained ja ka süstlad loomulikult olemas, neid lihtsalt ei kasutatud vist eriti. võibolla teemaalgataja teinepool sattus mingit hea ja inimliku arsti otsa lihtsalt :) ise mäletan lapsepõlvest peamiselt tuimestuseta puurimist (puuriga, mis raputas pealuu sees kõik põhjalikult segamini.... õehh), tugevat valu ja arsti sõimu (sest ma põhimõtteliselt ulgusin kogu aeg seal toolis XD)

Nõukaajal oli hambaravi kole, aga mis enne seda oli? Maainimene käis sepa juures tõmbamas, aga mis moodi selleajal professionaalne hambaravi oli? Kuidas ja kas üldse parandati?

Ma imestan, et kellel üldse oli huvi hambaarstiks hakata? Läksid hommikul tööle ja hakkasid sõna otses mõttes inimesi piinama. Iga teine röökis ja vähkres toolil. Ukse taga ootamine ajas juuksed püsti, ohh need valukarjed ja oiged, mis sealt ustest läbi kostusid.

Aga mina mäletan, et väikse auguga sain ilget valu tunda ja pealuud raputavat puurimist, nagu Styg kirjutas. Ikka urra ja urra ja urra... Rõve. Kui tuli järgmine väike auk sarnasesse hambasse, aga teise suupoolde, siis ei julgenud ega julgenud arstile minna. Ja kui siis lõpuks läksin... oeh... arst pani mürki, et hammast suretada ja kui hiljem puuris, oli närv surnud ja elu nagu lill.

Kurat! Miks ma kohe nii ei teinud! Miks ma ei oodanud, et auk suuremaks läheks.

Praegu hoiab õde nn tatitoru, siis oli õde pigem turvamees, kes patsienti kinni hoidis, et arst puurida saaks, ilma et puuriga vasta lõugu saaks.

Minu huvitavaim kogemus lapsepõlvest, kuidas hambaarst äkitsi mantli haaras ja punuma pistis, jättes mind toolile nö kuivama - vastasmajas tehti saapapood lahti.

Nõukaajal olid sellised puurid mis valu tegid, tänapäeva puurid on teistsugused, igeme vastu ei lähe, täpselt ei oska seletada aga kuidagi nii on. Hambaid välja tõmmati muidugi tuimestusega, ärge ajage pada et ilma, isegi mitu süsti tehti kui üks ei mõjunud. Hambaravi oli tasuta aga hambaarste hakkasin kartma oma esimese arsti pärast. Närviline ja kuri inimene oli,( noor kena naine) kui veidike suud või keelt juhtusid liigutama siis said sõimata nii et maa must. Muidugi ei tahtnud sõimaja juurde minna. Kui kolisin siis sattusin väga hea ja arusaaja arsti juurde, õnneks oli ka häid arste. Tänud talle.

Jäävhambaid mul Vene ajal ei tõmmatud, piimakate puhul tuimestust ei kasutatud. Mul ei ole eriti katkised hambad, nii et isiklikke jubedaid kogemusi ei ole, küll olen teiste jutte kuulnud. Uurin oma vanaemade käest ka, mis nemad mäletavad.

Piimahamba tõmbamine on ju lapsemäng, mäletan et lastena loksutasime ja väänasime teisi et kätte saada. Ise tirisime suust välja, muidugi ei ole mõtet nende puhul tuimestust kasutada.

Ma ei tea kus te hambaarstil käisite, mina küll sain tuimestust vene ajal ka. Võõra arsti juurde ma ei läinud. Arst ju teab, kas hammas võib valutama hakata või mitte. Pole piinamist tundnud. Aga hirmu küll. Ja ma olen 60+. Aga augud puuriti küll ilmatu suureks. Praegused puurimised on lausa käkitegu.
Aga tean küll selliseid, kellel suus ussitanud hambapuru. Vene ajal ei läinud arstile, sest seal tehti haiget, kuigi ise kordagi ei käinud. Nüüd ei lähe, sest raha pole.
Kes tahtis hambaid parandada, see leidus võimaluse. Kes ei tahtnud, sellel oli iga vabandus hea.

noojah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Piimahamba tõmbamine on ju lapsemäng, mäletan et l
> astena loksutasime ja väänasime teisi et kätte saa
> da. Ise tirisime suust välja, muidugi ei ole mõtet
> nende puhul tuimestust kasutada.

Ühe esihamba puhul mäletan, et uus juba paistis, aga vana oli kindlalt kinni, seda ma ise välja ei oleks elusees saanud, mingi hammas vist tõmmati veel, ülejäänud sain kõik ise kätte, kuid on inimesi, kelle piimahammastel on vägevad juured all - minu ema oli selline, seal ise hakkama ei saa. Elatakse ju lausa topelthammastegagi terve elu.

Kõige hullemad kogemused kooli hambaarstiga (räägiti, et koolidesse pandigi need kõige viletsamad). Tol ajal kuivatati pärast puurimist ja loputamist hambaauku sellise metallist toru otsas oleva kummipumbaga, kuhu tõmmati piirituslambi leegi kohalt kuuma õhku. Eks siis see metalltoru läks ka kuumaks ja nii hambaarst mul alumise huule ära kõrvetaski. Arm sellest tänini järgi, mis sellest , et oma 40 aastat möödas. Teine variant- töötasin Salvos, kus oli üks 1 jalaga sõjaväelendur hambaarstiks. See põrguline kakkus toore jõuga hambaid välja nii, et lõualuu tükid taga. Kartsin hambaarsti nagu vanakurat välku, alles mõni aeg tagasi läksin lihtsalt vabatahtlikult kontrollima, olgugi, et tean, et nüüd pole karta vaja.