Ega sellest siis midagi hullu pole, aga veider on tõesti, ma muidu ei uskunud kodanikke, kes väitsid, et keegi teemasid/komme kustutab.
Poogen. Libistan aga vaikselt edasi õlli ja norutan niisama, homme siiski tööpäev.
Jõudu paraadiks!

Ah ära noruta midagi! Surra jõuab alati.
Suitsiid on lihtne - elamine - vot see on väljakutse. Võta see vastu. Libistame koos :)

Teemagatajalt tahtsin vabandust paluda, tema sellise raske kyssa esitaski. Mina leelotasin oma joru, sama tegid veel mõned kodanikud ja kui taipasin, et võiks inimest sõnaga toetada, siis oli teema yhtäkki igavikku haihtunud.

Loodan, et eelmise teema autor leidis enda elust need punktid üles, mille nimel elada. Originaal-teemat ise märganud/lugenud ei ole, aga tundub jah selline kahtlane teema, kus paari labase kommentaariga võib asja palju hullemaks ajada.. seega ei saa teema kustutamist väga kritiseerida ka..

Mis sul siis viga on, et sa suitsiidi teha tahad?

Jou, beib, ma tean, mis on hea ja kuidas ennast Sinu peale pudistama peaaaaaab.

<Kas siis ka on egoistlik teha kui vanemad ise soovitavad?

Ainuke ryndav, aga samas aus kommentaar teema pihta oli, poo üles. Muus osas ühinesid teisedki nukrad inimesed ja rääkisid oma loo ära.

Miks me ometi nii nõrgad oleme? Miks mina nii nõrk olen? Tegelikult tahaks mõne päris inimesega suhelda, aga näed sa, Delfi on me ainus võimus. Next Xanax please!

Hei Slow Motion, aga mis sinul sellest? Hakkasid nüüd muretsema et kirjutasid seal midagi valesti? Ja miks see teema siis sinule nii lemmik on?
Kahju et ma ise tolle teema peale ei sattunud. Nimelt otsin ma sellist inimest. Slow Motion, kui sa talle siin jälle peale satud, siis anna talle see e-mail: postkast9@mailcan.com
See postkast on umbes sama vana kui see ammune teema siin foorumis: http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?90,11380551
Võix lihsalt mingi kontakt olla. Mine tea millal võib tarvis minna vastastikust abi.

-------------

Visadus viib sihile..

Ei, teemaautor lihtsalt esitas kysimuse, mis endalgi hinges kripeldab, muud midagi. Olen tavaline Delfi-värdjas, mul pole midagi muud jäänud. Virtuaalmaailmas vegeteerin.
Päriselus aga olen meisternäitleja, keegi ei kujutaks vist ettegi, et Delfis hädaldamas käin. Olen ikka väga hale tegelane. Häbi!

Mingis riigis(oli äkki Belgia? ei mäleta) on eutanaasia haigla kus siis aidatakse humaanselt ehk siis valuta surra kui on mingi surmav haigus või oled vaimselt piinatud. Kahjuks ei suutnud ma leida täpsemat informatsiooni selle haigla kohta.

Mõtlen, et peaks olema valikuvabadus surra ja just selline koht selleks. Omal soovil, kui tõesti enam ei jaksa suuda ega taha ja oled täiesti kindel.

Kui inimene põeb surmahaigust ja piinleb siis ei mõista keegi eriti hukka, aga muul juhul peetakse nõrgaks ja isekaks ja mis veel. Nõrk inimene ei suuda enesetappu teha, muidu oleksid paljud ammu seda teinud, mina ise kaasaarvatud.

Milleks teha suitsiidi, kui on vaja lihtsalt oodata?

Ma ei mäleta selle dok.filmi pealkirja, aga kõnelesid isikud, kes kaotanud oma lähedase suitsiidi läbi. Kysimus oli, et kas ainult fyysiline valu võiks eutanaasia läbi lahenduse leida? Psyyhilistest piinadest ei kõnele aga keegi, need inimesed peavad hyppama rongi ette, kabla kaela tõmbama, uputama vms. Surema nagu penid. See teema on ikka paaria.

Hei Slow Motion, oled sa kõik kohe päris lõpuni läbi mõelnud ja kõiges selgust saanud? Et MIKS?
Mina olen.
Praegu käib eeltöö mis võtb juba liiga palju aega. Vajaksin kellegi abi kuid mitte keegi ei saaks asjast aru ja rääkida ei tohi ju. Sellepärast ka see e-mail. 2aastat on möödunud ja midagi pole muutunud. Pole veel leidnud võimalust.
Ei taha täna enam siia kirjutada ega siit midagi lugeda ka, muidu ei tule jälle und ja pean võtma ühe APZM1mg.
ah juba vist ongi hilja, krt küll. Deemon ärkas ja hakkas mürki valmistama.

Olen minagi olnud sellises olukorras, aastaid depresioonis vaevelnud ja motivatsiooni elada polnud. Nüüd aga on elu oma veidral viisil viinud mind edasi ja minust on saanud tugevam ja õnnelikum inimene. Ma poleks ise uskunud ealeski, et leian inimesed, kellel oleks väga väga kurb olla, kui mina teeksin enesetapu või kui mind poleks olemas olnud. Olen saanud olla teistele toeks ja nemadki on nüüd tugevamad ja rõõmsamad ja me anname üksteisele jõudu. Mina arvan, et kui oleks võimalus vabalt surra, jääksime me paljudest headest inimestest ilma. Ma ei kujutaks ette, minu jaoks on lihtsalt talumatult kurb mõte, et paari inimest poleks üldse kunagi minu ellu sattunud, kui nad oleksid ellu viinud oma mõtte. Raskused teevad tugevamaks ja teevad paremaks inimeseks. Usun, et elul on oma viis selle kõige üleelamisel. Jõudu ja jaksu kõigile, ehk millalgi suudate jälle natuke lahti lasta oma minevikust ja valust ja kui pea üles tõstate, ehk näete, kui ilus maailm on.... ja siis, kui sa seda üldse ei oota, kukub sulle sulle midagi imelist, ainult jõudu ja ootamist ja püüdke sellest õppida ja tugevamaks saada.

Auk, lained ja rikkused

Mis on küll sind elus nii pettuma pannud,
et nagu mullamutt mulla all pigem ihkad olla
Kas elu sind armastusekarikast juua pole andnud?
Kas päike ei ulatu oma kiirtega sinna alla?

Viskaksin nööri seal kõrgelt augu servalt,
kuid kardan, et tahad sellega end üles puua.
Aga ma ka ei saa vaadata sind kurvalt,
Kas saan sinu olemise paremaks tegemiseks midagi tuua?

Värske ahjusoe kallistus? Aasalt korjatud lilleke?
Kas sa veel ei tea, et oled mulle kallis?
Ma toon redel, palun pea vastu veel hetke!
Varsti on ahjust ka lootusmuffinid valmis.

Nõndaks, istun sinu kõrval ja veenan sind
kuni julged koos ülesse ronida.
Võta suur sõõm õhku ja julgust täis rind
et saaksime siit urkast minema kolida.

Ei ma ei eita, see saab olema tohutult raske,
ja vahel tahad tagasi tulla sa,
aga tule siis minu juurde, aitan kanda kaste,
ja peagi saad jälle õues rõõmsalt hullata.

Sa elad vaid korra, või vähemalt see on ainuke,
milles me kindlad saame olla,
Elu on nagu seiklus, ikka üles ja alla üle lainete.
Aga pea lainete all leiad merepõhjas asuva kulla

Raskused teevad rikkamaks.

Ilusti kirjutate, head inimesed. Ega mina ei julgegi end oksa tõmmata. Mis ometi saab siis minu emast? Sellest samast, kes tunnistas, et mina siiski olen vaid hiljaks jäänud abort. Et ma ei pidanud siia ilma üldse syndimagi. Aga emps jäi abordiga lihtsalt hiljaks, mina sirgusin läbi raskuste ja olen temale nyyd kõige kindlam tugisammas. Ta loodab mu peale, ma ei talu ta pisaraid, ma ju armastan teda, ta on mul ainus. Kummaline symbioos, ilma minuta ta läheb katki. Ja nii ma ryhon edasi, naeratan ja yhman kohmakalt, et hästi kulgeb...

1,5 mg on võetud, nyyd veel 1 mg ja tuttu. Homme on siiski tööpäev ja mitte kergete killast.
Taarast ka puudust siin elamises juba ei tule. Hyva und, Delfikad. Olete mulle ainsaks toeks, tänan, head ööd.

Head ööd!

Milleks sa end ravimitega tapad?

Šveitsis vist on selliseid eutanaasiakliinikuid, kust ka psüühilistes piinades inimene saab abi endale lõpu peale tegemiseks. Aga selleks peab ilmselt Šveitsi kodanik olema. Meenus kuskilt loetud kroonilise ravimatu depressiooni käes kannatava naise juhtum, kes sai loa eutanaasiaks, hakkas omal soovil ka organidoonoriks ja aitas seeläbi mitut inimest, kes tahtsid elada. Kuradi keeruline teema muidugi, aga näed, rängas depressioonis vaevlevat inimest peeti siiski piisavalt adekvaatseks, et võimaldada talle eutanaasia. Võimalik, et sarnaseid juhtumeid on palju rohkem.

Eestis ei jõuta vist iial eutanaasiani. Mu vanaema mädaneb juba aastaid vanadekodus (sõna otseses mõttes mädaneb), on pime, kohati on mõistus täiesti selge ja oh mis piin see siis on inimesele. Kas see on väärikas surm? Või karistab teda Vanajumal ise, et ta omal ajal joodiku elu elas ja lapsed kannatama pidid?

Seepärast ongi mul veel rohkem piinlik oma tegude pärast. Oma enesehävituse pärast. Ma ei saa pugeda ühegi haiguse taha, pole mul mingit deprekat (no sellist vähemalt, mis teovõimetus muudab), kui siis kergemate killast mingi meeleolumuutus. Ma olen lihtsalt tavaline tropp, kes ei suuda end kokku võtta. Ometi pean end kiitma, töö on mul aus ja hea, emme ja teised lähedased peavad mind lausa musternäidiseks. Tööl ka respekt olemas. Aga tegelikult miski surub, lämmatab, ei lase olla. Kurbus, meeleheide, kohati lootusetus. Ma lihtsalt olen väärakas ja nii on, ma ei taha olla selline enam. Ja nii ma valisingi vaikse tee: alko ja ravimite kombo. Töö juures muidugi inimesed vist märkavad, et kuidagi ludu olemisega olen viimasel ajal. Aga siis ma kogun end ja ajan neile mingit lorajuttu, nemad saavad naerda kõhutäie ja deception missugune.

Mul on läbi mõeldud. Vann kuuma vett (sooja, noh) täis ja vanni. Veenid läbi lõigata. Soe vesi aitab lõõgastuda ja verest tühjaks joosta. Mingil hetkel minestad ja vajud vee alla.
Või noh, kes lõigata ei julge. Mustalt turult tugevatoimelist uinutit. Istud vannis, uinud ja vajud vee alla.
Enne tuleb otsad kokku tõmmata. Kellele vaja, kirjad jätta, võlad likvideerida jmt. Ust ära lukusta.

Algajale rõhutaks ikkagi veel seda, et ära sa jumala eest nii tee, et keegi su lähedastest selle koleda vaatepildi avastab. Rikkis inimesi on niigi palju siin ilma peal. Mine näiteks kuhugi hotelli, toimeta seal. Siis on garanteeritud ka see, et laip väga inetuks kätte minna ei jõua, järgmisel päeval tuleb ju koristaja.

Eelmine aasta olin ka mingi periood väga katki ja siis mõtlesin samuti, et noh, aitab. Äkki saangi tehtud. Kodus sättisin kõik nii (elan üksi), et keegi ei peaks näiteks mu asju pakkima hakkama. Viskasin enamuse lihtsalt minema. Väärtuslikud asjad pakkisin ära. Töö juures kasisin ka laua puhtaks, kõik läks hunti. Minul oli see lihtne, sest mul on tõesti väga vähe isiklikke asju. Asjad kurnavad mind. See läks nüüd teemast mööda. Ja siis sõitsin suvalisse asukohapunkti, teise linna, tšekkasin välja platsi, kus inimesed avalikult alksi libistavad, tõmbasin nosu täis, tablakad otsa ja jäin ootama. Mäluka sain korraliku. Megakülm oli varahommikul, vist olin seal maganud ka ikka. Siis läksin Statoli, võtsin burksi ja lonkisin maanteele, et tagasi koju hääletada. Koju jõudes tudusin pikalt, umbe hää uni oli. Noh ja siis sain aru, et ma olen pussy ja tuleb edasi elada.

Et see kiire tegutsemise julgus kaob lõpuks üldse ja siis sa lihtsant nagu vegeteerid edasi.

Kas sa hulluarsti poole oled pöördunud? Äkki see aitab, paljusid aitab. Mind kahjuks mitte, olen liiga mäda. Ebanormaalne, see on sama hea, kui keegi hakkaks ravima näiteks oma kongus nina tablettidega. Ainult skalpell aitab. Minul tuleks ajud välja vahetada, seda aga minu teada veel ei praktiseerita.

Ei pea kodanik olema. Tean, et üks naine Ameerikast läks sinna haiglasse ja talle tehti eutanaasia.

Mul ka krooniline depressioon ja isiksusehäired. Ei näe nagu tulevikku sellisel elul, kui absoluutselt millestki rõõmu eriti ei tunne. Kogu aeg rahutu ja pinges ja rohkelt negatiivsed mõtteid mis mängivad peas jubedaid stsenaariume.

Mul kogemus ühe hulluarstiga. Aga see vajas ise abi. Ma eeltööd ei teinud ja ei teadnud, et see oli paljudele teada tuntud asi.

Ma ise arvan sama. Abi ei ole saada kuskilt. Ainult aju oleks vaja välja vahetada. Aga kuna see pole võimalik, siis peab katsuma kuidagi läbi elu vegeteerida.

eks vegeteerige siis terviseks

Kui sa arstil ei käi, kust sa siis ravimeid saad? Ja mis ravimeid sa siis koos alkoga võtad?

Perearst annab, kurdan unetuse yle, mis pole yldse vale ja ongi sõber xanax käes, ma olen seda ikka korralikult varunud. Hoian aeg-ajalt pause ka sees, et asi sõltuvuse moodi välja nägema ei hakkaks.
Tegelikult oleks vaja lõpetada see pull, mälu veab juba alt. Näiteks avastasin täna, et olin voolu kilbist välja lylitanud. Yldse ei meenu, ka on kadunud kuhugi käärid. Mhmh. Jalad on mitte päris paistes, aga tunne on nagu peale pikka lennureisi.
Arst aitab, aga ainult siis, kui inimene laseb.
Ma ei tea, mis minust saab? Elu näitab. Suur kaotus ma poleks, meest, lapsi pole. Riik jääks ilma tublist maksumaksjast. Palk päris hea, pluss alkoaktsiis, ravimifirma saab ka tykikese. Xanax on suht kallis.

Aga miks sa siis ei lase ennast arstil aidata? Muidu ma tahaks näha kohe sellist arsti.