Tere!
Olen 23-aastane naine.
Rohkem kui kolm kuud tagasi tõmbasin trenni tehes alaselja ära. Trenni tehes tundsin äkilist valu ja sellest ajast saati olen vaevelnud alaseljavalude käes. Kuu hiljem läksin ortopeedi juurde, kes diagnoosis radikulopaatia- seljaaju närvijuure kahjustus. Kuna tol hetkel polnud üldse võimelnud mitu nädalat, oli seljal enamvähem okei olla ja ma mainisin jutu sees,et" valu on taandunud"
Sellest võttis ortopeed kinni ja ütles,et kui sümptomid taanduvad,siis pole vaja opereerida.
Selle peale saadeti impulssvoolravisse ja füsioterapeut andis harjutusi,mida igapäevaselt teha.
Olen teinud harjutusi korralikult ja käinud pilateses,mida soovitatakse seljavaevuste korral harrastada. Peale mõõdukat võimlemist või vastupidi, istumist, lööb selg,puusad ja reied tuld. Selline närvivalu,et hüppa kasvõi aknast alla. Ning paar korda on mul pikemalt istudes( tööl ntks) tulnud selline tunne,et "põhi lendab alt ära".Tõsiselt, kõht lähebki lahti, jooksen nagu lollakas vetsu.
Ja vot just see paneb mind muretsema, sest kui jalad on tuimad, põhi tahab alt ära lennata ja valud on vahel nii suured,et lihtsalt nutan...siis pean ikkagi minema neuroloogi juurde, kuna asi ei ole muutunud.
Point on aga selles,et perearst on teises linnas. Pole temaga üldse sel teemal kokku puutunud. Läksin otse tasulise ortopeedi juurde aga tema ei suunanud mind edasi. Tahaks väga minna otse neuroloogi jutule, kes teeks pildid ja annaks vähemalt rohtugi aga neuroloogi juurde on vaja saatekirja. Samas perearst ei tea midagi ja niisama ju saatekirja ei kirjuta. See selgitustöö võtab oma aja,siis veel aja leidmine neuroloogile.....ja selleks ajaks, kui ma vastuvõtule saan..olen ise kuuli pähe lasknud või ei jaga enam valu tõttu matsu.
Poleks eales arvanud,et pidev valutav selg ja jalad võivad psühholoogiliselt kurnavalt mõjuda. Tean nüüd väga hästi, mis tunne on vanainimestel või inimestel ,kes põevad radikuliiti. Seda nuhtlust ei soovi kellelegi,sest see sega elamist. Olen tänulik,et mul pole lapsi ,keda peaks tõstma ja kellega möllama,sest mu selg lihtsalt ei peaks seda aktiivsust vastu.
Kurvaks teeb ka see,et ma ei saa trenni teha nii nagu varem.
Arvan,et ei tohiks unarusse jätta oma probleemi, sest muidu olen äkki 30ndates juba invapaberitega.
Kas kellegil on pakkuda mõnda head skeemi, kuidas lihtsamalt neuroloogi vastuvõtule saada,ilma et peaks pikalt jälle ootama ja asju ajama?
Ühel ööl, kui olin üksinda kodus ja väga valus oli isegi lamada,läksin püha viha täis ja mõtlesin,et kutsun kiirabi. Maksan emo-s oma 7 euri vms ja ootan, kuni mulle kõik uuringud ära tehakse. Samas on see nagu veidi nõme ja ebaaus minust seljavaluga emo-sse pöörduda, kus võibolla on tõsisemaid abivajajaid.
On kellelgi ideid?