Ootan teie kogemusi, lugusid... lohutust?
Nimelt diagnoositi mu emal mõni aeg tagasi Parkinsoni tõbi. Sümptomeid märkasime juba terve perega aastaid tagasi, aga sel hetkel arvasime lihtsalt, et vanainimene on jäänud kobaks, kogu aeg kukub ja otsib tähelepanu. Pakkus isegi natuke nalja, kui ema jälle helistas ja ütles, et kukkus - mõtlesime, et kuidas küll on see võimalik, et ühel inimesel kogu aeg nii viltu veab.
Mida aeg edasi, seda kummalisemaks muutus tema üldine motoorika, kukkumised sagenesid veelgi, kaasnes ka kerge mälukaotus, väga kummaline käitumine (teeb asju, mida normaalne inimene kindlasti ei teeks). Saime aru, et asi ei ole normaalne. Otseloomulikult saime arstil käies kohe diagnoosi - Parkinson. Ravimid on küll, aga neid ei suuda ema õigel ajal alati võtta - lihtsalt läheb meelest. Õnneks on tema kõrval veel ka isa, kuid temagi on vana ning ei jõua igas asjas naist aidata.
Oleme perega meeleheitel - mis edasi? Ema ei suuda isegi tualetis enam iseseisvalt käia. Kõndides kasutab küll keppi, küll käimisraami, aga mõlemaga on korduvalt õnnetusi juhtunud. Ei saa ju 24/7 olla tema kõrval - meil on oma elud, oma tööd ja kohustused. Hooldekodu variant on täiesti välistatud, ema läheb lausa marru, kuigi nüüd on ta isegi hakanud aru saama, et asi pole päris õige.
Ootangi nüüd teie kogemusi, kuidas pärast diagnoosi on elu jätkunud, kui kiirelt haigus süveneb jne? Olen küll internetist üht-teist lugenud, kuid inimeste vahetud kogemused ikka parem infoallikas.