Mul oli veenilõikus 15 aastat tagasi ühel jalal, nüüd tahtsin ka teise jala korda saada. Tü kliinikumis käisin ühe eriti ebameeldiva tohtri juures, Heli oli ta eesnimi. Väga ülbe naine, andis kogu aeg mõista, et mida sa, mutukas, oma iluprobleemiga siin tülitad. Mu mõlemad vanaemad olid oma elu lõpupäevadel jalgadega tõsiselt hädas, olen neilt sama häda pärinud ja ei taha vanuigi jalutu olla. Aga sedakaudu lõikusele ei pääsenudki, niivõrd ebameeldiv kogemus oli, et enam sinna ei lähe. Aga miks ma peaksin ootama niikaua, kuni jalad on sinipunalillad ja veritsevad? Olen selle tädikese suhtumises väga pettunud, proovin pigem tasulist kirurgiat kui ennast veel sinna alandama lähen. Täitsa pekkis, kuidas üks meditsiinitöötaja üleüldse niisugune võib olla.