Eelmist nn lugu ei kirjutanud mina. Ma tean paremaid lugusid.
Ja siit siis see tuleb.
Kui ma elasin ühikas, tutvusin seal kohe esimese kursuse algul tütarlapsega, kes esmalt torkas silma oma ilu poolest. Väga ilus naturaalne blondiin, hästi särav, aga selline tagasihoidlik. Õppisime erinevates teaduskondades, seega muid kokkupuuteid polnud, kui koridoris ja ühika köögis.
Pikapeale sain aru, et see neiu ei oska eesti keelt. Kõnetasin teda siis esimesena ja tõesti, ta väänas seda päris pahasti. Igatahes oli meie suhtluspunkt see, et me käisime koos suitsetamas ja mina kui poolvenelane ning täiesti kakskeelne inimene suhtusin väga lahkelt tema püüdlustesse rääkida Eesti keelt.
Mõnda aega ma ei saanud aru, mis aktsent tal on. Umbes vast 6-7 suhtlemise päeval ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et see on pikk lugu, aga et ta tuli meie kooli ühest endise nõuk liidu kaugest vabariigist. Ütleme et Usbekistan. Olen unustanud, võis ka Turkmeenia olla.
Ta oli sündinud venelannast emal vallaslapsena ja teadmata isaga Eestis ja siis kolinud 6 aastasena koos emaga sinna kaugele. Enne käis eesti lasteaias. Seal oli ema surnud ja ta oli lastekodus. Sealt ta jooksis ära ja püüti kinni, lapsendati õnneliku juhuse tõttu perekonda, kes kolis mõni aasta hiljem Leetu.
Seal õppis ta siis Leedu keele ja suhtleski selles keeles. Kasupere ema aga lahutas oma mehest, kolis Leedu teise osta ja tüdruk jäi teismelisena üksi Leetu. Korter tal oli, koolis käis, aga raha polnud üldse. Kerjas. Varastas. Kasuemast ei kuuulnud ta midagi aastaid, pärast selgus, et see istus vangis.
Sai kuidagi keskkooli läbi, kusjuures medaliga. Keska lõpul otsustas ta tulla Eestisse. Oma sünnimaale. Jättis korteri maha. Andis kassi naabritele. Võttis 1 kilekotiga kõik oma asjad. Kui mina temaga tutvusin, oli tal juba 2 seelikut, elu oli edenenud. Hääletas Leedust Eestisse, sattus ühe bussi peale, millega sõitis üks rahvakultuuri ansambel Leedust tagasi koju Eestisse.
Ta ööbis jaamas, järgmisel päeval läks linna peale otsima mingit kooli, kuhu astuda. Dokumendid olid. Juhuslikult kohtus ta ühe eelmise päeva bussikaaslasega keskväljakul. Noormees aitas tal leida, hoolimata keelebarjäärist, meie kõrgkool, kuna ta ise õppis seal.
Neiu sai sisse. Umbes paar kuud hiljem olid tema ja selle noormehe suhted muutunud lähedaseks. Noormees, sama linna poiss, astunud sisse 2-3 aastat pärast keskkooli ja juba ammu mitte esmakursuslane, käis neiul ühikas külas.
Nii kohtusin ka mina selle noorukiga. Kena noormees, kursuse naiste lemmik. Mõnikord sattusime kahekesi rääkima, suitsunurgas. Ta rääkis, et kardab natuke seda suhet aste edasi viia, kuna neiul nii raske lapsepõlv. Ma märkasin, et noormees on mõnikord pisut pahur. Ta kurtis, et suits ka ei aita, kogu aeg närviline ja sessi ajal eriti.
Ükskord nägin seda noormeest taas, üksi ühika suitsunurgas. Öösel. Olin just peolt tulnud, vintis. Imestasin - noormees ei elanud ju ühikas, mis ta suitsunurgas öösel kell 3 teeb. Ta kurtis, et on liiga rahutu, ei taha sellest neiust kaugel olla, kardab nii teda kaotada kui ka temaga magada. Ei tea, mida teha. Nii hiilibki salaja öösel ja passib ühikas, magab koridoris. Neiule öelda ka ei julge. Magas näiteks ühika meeste tualetis.
Minu sõbranna, kes oli ka minuga suitsunurgas, soovitas noormehel minna psühholoogi jutule. Või psühhiaatri jutule. Tungivalt. Aga ei, naeruväärne, ta on ju terve, lihtsalt armunud ja teelahkmel.
Asi eskaleerus. Armunud noormees ei käinud enam eriti loenguteski. Hiilis ühikas. Nuttis ja halas. Armastatud neiu oli sunnitud kolima, sest jutt ei aidanud, miski ei aidanud. Pikk jutt kühidalt kokku võttes me soovitasime posile psühhiaatrit palju kordi. Noormehele. Ta rääkis, et tunneb ja näeb neiu mõtteid ja need pole puhtad. Ta rääkis kuulmisest ja kolmandast silmast ja sellest, et isegi tänavakivid saadavad talle signaalisena neiu mõtteid. Ja et neiu on "ära tehtud".
Kui neiu oli ühikast kolinud ära kursuseõe juurde, läks ühikas päris põrgu lahti. Ühesõnaga me kutsusime noormehele kiirabi. Ta ainult nuttis ja pani segast. Kiirabi ta ära viis ja rohkkem me teda ei näinud. Sellest ajast elab ta haigla ja hooldekodu vahel. Peamiselt hooldekodus.