Enne oli rõõm, siis juhtus midagi ja nüüd rõõmu pole.
Tänapäeval on kiire, eneseanalüüsiks pole aega, psühholoogi visiidid on kallid, inimesed ümberringi on teesklevoptimistlikud või morntigedad, rahulikuks kamina ees mõtisklemiseks ja arutlemiseks ei ole kellelgi kannatust, on kärsitus, paraku nii on.
Tabletiusk pole eriline hea valik.
Kui südamesõpra ei ole, siis peab vist ise oma mõtetest üles otsima need rõõmukadumise põhjused, need läbi seedima, mingil moel leppima sellega, mis olukord on nüüd ja edasi minema oma eluga.
Lihtne öelda, raske teha.