22 aastane noormees tugevas ülekaalus- 130 kg.ei aita dieeditamine ja mingi õgard ta ei ole ka. Vallandati paar aastat tagasi ja peale seda see jama algas. NÜÜD ISTUB KODUS,VÄLJA PELGAB MINNA. kas on mõtet minna arsti juurde,kas perearst või mingi spetsarst,

Soovitan kõigepealt minna perearstile ja teha kilpnäärme hormoonide analüüs ja veresuhkur. Küll arst teab mis vaja teha, tuleb nõuda ja peab ikka omal tahtmist olema rasvast vabanemiseks.
Ida Tallinna Haiglas on dietoloogid kelle juurde võiks pöörduda.
Erik Orgu teeb toitumiskavasid. Aga ilma liigutamata ka ei saa midagi!

psühhiaatri juurde vaja minna. Probleem pole mitte niivõrd ülekaal, kuivõrd kartus teiste inimestega suhelda ja soov kodus istuda.
Ja see kartus (sotsiaalfoobia) pidi olemas olema juba enne vallandamist, sest tänapäeva noori tundes ei usu ma küll, et 19-aastasele see eriti korda läheb.

eks ülesöömine näitab ka seda, et inimene on stressis või on psüühikaga midagi paigast ära, inimene rahustab ennast söömisega

ei ole vaja välis sekkumist, organism ise suudab reguleerida kehakaalu. Pikka kasvu inimeste jaoks selle numbrid on normaalsed.

Siin on tõesti nõiaring. Ühelt poolt ülekaal, mis ilmselt võib aina suureneda ja teiselt poolt depressioon. Noormeest tuleb kindlasti toetada ja julgustada. Spetsialistide abiga saab ta juurde motivatsiooni ja natuke ka tagant tõukamist muutusteks. Aga otsus ja soov sellest nõiaringist välja rabeleda peab tulema temalt endalt, sundusega peale käia siin ei tasu, sest tal ei tarvitse selleks psüühilist valmisolekut olla. Sellepärast tuleb olla kannatlik ja tasapisi teda julgustada ja toetada, et ta leiaks selle jõu endas. Võimalik tõesti, et tal on ka sotsiaalfoobia. Siis on juba raskem olukord, see võib takistada tugevalt sotsiaalsetes olukordades hakkamasaamist, ka töövestlustel käimist ja uues kollektiivis kohanemist. Sotsiaalfoobia avaldub juba teismelisena koolis, tihti võib selle põhjuseks olla teiste poolt tõrjumine ja norimine. See kõik jätab omad sügavad haavad. Kui ta on kinnise iseloomuga ka veel, siis on raske tema usaldust võita. Aga proovima peab. Kõige tähtsam on üles näidata tingimusteta armastust ja hoolimist, samas ei tohi sellega ka pealetükkivaks muutuda. Kritiseerida ja laita ei tohi mingil juhul. Sotsiaalfoobia puhul mõjub väiksemgi kriitika nagu katastroof - kui teil on komme ainult kritiseerida ja käskida, siis tehke enesega tööd, sest nii te viite ta lõplikult meeleheitele. Ainult hoolivust, toetust ja abi osutades saab siin kuidagi teda aidata. Väga ettevaatlikult tuleb oma sõnu valida ja muidugi suhtumine peab olema siiras ja heatahtlik tema suhtes. Ainult armastusega!