mulle on südamearst kinnitanud et südamelihas ei ole enam selline nagu olema peaks. et on paksenenud. ilmselt mingi läbipõetud südamelihase põletiku tagajärjel. vanade ekg-de pealt lugesin välja et vasaku vatsakese suurenemine. tänapäeva internetist loen, et see on esimene eeldus äkksurmaks. no mul on natuke ülekaalu, natuke on vererõhk liiga kõrge, pabistis olen koledasti. südamearstile niipea ei saa ja ega ta kohe esimesel päeval nagunii midagi ei oska öelda ka. et enne uuringud ja siis selgub kuidas lood on. minu südamearst läks pensionile ja ma ei ole mingi 5 aastat enam kordagi käinud. nüüd vasardab peas ainuke mõte, et hakkan vist surema. olen just parajas eas ka , üle 50-ne. ei taha äkksurma. ei oska ennast kokku võtta et kaalu maha saaks. pole seda suutnud mituteist aastat. vererõhu jaoks võtan rohtu, mida perearst käskis võtta. võtangi. kuidas suuta ennast maha rahustada ja edasi elada? ma saan mõistusega aru, et kui mul oleks öeldud et mul on vähk, siis mina haaraks vastuvaidlemata valge lina ja marsiks surnuaia poole. annaks alla pigem. praegu tunnen samamoodi, et ah mis ma ikka võitlen. nagunii äkksurm on sellise diagnoosiga kirjas ja ju ta siis tulebki varsti. juba üle nädala ei anna need mõtted rahu. ma saan aru, et arstile minek oleks mõistlik tegu. aga kuda sinnani vastu pidada?

Aga, Maila, miks sa uuesti perearstile ei lähe kui nii mures oled? Nõua saatekiri kardioloogile ja lase uued uuringud teha. Niimodi muretsedes saadki infarkti. Ja kui raha on, siis saaks rutem arstile. Àra sugreeri enam nii hullusti ja kindlasti mine kontrolli.

Pole vaja mõelda surmale. Vererõhutablette tuleb võtta korralikult iga päev

Kui uuringud näitavad, et vaja veel mingeid ravimeid, küllap siis kirjutatakse .
Õhtusöögi asemel mingi rahustav maatee juua. Vähem närveerimist, rohkem positiivsust.

äkksurma ei ole sinu diagnoosis kirjas, seda sa lugesid internetist. Nii sa ise kirjutad, et tänapäeva internetist loed. Ära otsi omale internetist diagnoosi ega surma. Sealt võib omale kõik haigused külge pookida, mida tegelikult ei ole. Internet ei ole arst. Südamearste on rohkem, kui see üks, kes läks pensionile. Kuna sa siiski veel ei hakka surema, siis oleks mõttekas peale 5 aastast pausi uuesti arsti juurde minna ja jätta diagnoosi panemine tema hooleks. Seniks aga rohkem posiivset mõtlemist ja vähem internetis tuhnimast. Aga millalgi ca 30 aasta pärast on äkksurm üsna hea viis teispoolsusega tutvumiseks.

diagnoos kirjutab loogiliselt küll jah, aga internetis on ka kirjas et selline diagnoos toob surmlõppe juba 5 aasta kuni 10 aasta jooksul. seega iga päev möödub justkui pommi otsas. ma ei oska karta et jään hoopis auto alla , vaid just et süda ütleb üles. olen juba nii suur pabistis, et niikui kasvõi perearsti näen, nii kohe rõhk laes ja süda taob kiiresti. kodus rahulikult olles on kõik enam vähem, st. vererõhurohi võtab pulssi aeglaseks ja ilmselt langetab rõhku ka. katsun ennast vaigistada mõtte juures, et kuna rohtu ei määratud siis pole vast see suurenemine nii suur. ja ehk ei ole nii suureks ka viimasel 5 aastal läinud, sest ilmselt oleks muid sümptomeid ka tunda, mitte ainult vererõhk

No hirmudega ja paanikaga tegelevad psühhiaatrid, psühholoogid. Hirmude ravi käib tegelikult hirmuga silmitsi seismisest. Mõtle sellele, et mis siis juhtub kui tulebki äkksurm. Mis siis saab? Mida sa selle juures kõige enam kardad? Sageli kui oma hirmuga niimoodi silmitsi seisad ja julged sellest juba kasvõi mõelda ja analüüsida, mida sa ikkagi siis tegelikult kardad, siis mingiks ajaks hüppab see hirm laesse ja siis hakkab alanema. Selle hirmu eest aga pidevalt põgenedes, surutakse see alateadvusesse ja siis see võimendub ja jääb püsima. Surmahirm on ju tegelikult loomulik, aga sellega tegeledes ja surmaga leppides on võimalik elada ilma paanikasse sattumiseta. Vererõhu lööb ju üles sinu paaniline hirm, mis vererõhu tõustes saab omakorda toitu ja võimendub veelgi ja see on juba piisavalt suur piin, et panna kohe valge lina ümber ja surnuaia poole hakata minema. Vaevalt see äkksurm suurem piin on kui paanika ja pidev pabistamine. Mul muideks ka vasak vatsake palju suurem, südamekloppimine terve elu. Süda selline tilgakujuline sellest vatsakese suurenemisest ja eks see vatsake selle südamekloppimise tagajärjel olegi suurenend, sest südameklapp laseb natuke verd sinna tagasi, ei sulgu hästi. Aga näed paanikat sellest ei teki. Vererõhk on normis. Kui hakkaksin kartma äkksurma, siis mõtleksin kõigepealt, et mis siis juhtuda võib? Noh võib-olla suren WC-s olles. Häbi ja piinlik muidugi kui mind sellisena leitakse, aga see puha valehäbi. No mida siis veel karta? Valu? No kaua seegi kestab? Küllap läheb üle. Ega peale kerge ehmatuse ju suurt midagi ei juhtugi. Palju hullem on selline paanika ja nõiaring, kus paanitsemine tõstab vererõhku ja vererõhk omakorda paanikat ja sellel ei näi lõppu tulevatki.

Mine käi arstil ära ja püüa maha rahuneda. Sul mingi foobia või ärevushäire ilmselt hoopis.

kardan surra sest siis lõpeb minu jaoks kõik ja sellega leppimine ei ole võimalik. ma isegi pigem kannatan, sest siis ma tean et vähemalt elan kuigi võib olla on piin või valus. elu on minu jaoks ma ei tea miks, nii tähtis. mul elus kõik lõpetatud, lapsed suured, lapselapsed terved ja õnnelikud. töökoht tiksub vaikselt, töötan ja tunnen elust rõõmu. kui ma teaks et suren 90, oleks TUNDUVALT parem tunne ja ei pabistaks praegu üldse mitte karvavõrdki. aga kuna ma seda ei tea, siis seda jubedam on mõelda. mis sest et ise ma sellest aru ei saa ja ilmselt ka ei tunne surma tulemist ega minu äraviimist. see on nii ängistav tunne. see ei ole paanika. see on saatnud mind lapseeast saadik. lume mahatulek või pimeduse saabumine on minu jaoks elu aeg tähendanud mõnes mõttes surma. ma ei usu elu pärast surma ja ei hakkagi sellel teemal mõtlema ega arutlema. ma ennast tunnen. ju mul on siis väga hea ja kerge elu et tahaks elada samamoodi aastasadu veel. kuigi probleeme on minu elus olnud kuhjaga ja selliseid, mis teiste jaoks on näinud võimatutena. ikka olen välja tulnud ja jagu saanud. psühhiaater ei osanud midagi muud soovitada kui et ärge mõelge surmast ja kõik. no kuidas ma saan. ma ei näe siis kuidas mu kallitel läheb. ma ei saa neid aidata. ma ei saa nendega koos rõõmustada ja kurvastada. ma ei saa midagi enam teha, sest ma olen surnud. see on minu jaoks jube. samuti ei lase ma ennast kiirabis kunagi pikali panna, sest mulle tundub et niikui pikali lähen, siis tuleb surm kergemini. seega alati istun. nad sellega harjunud. nad pole vastu ka. ei tea mis foobia see on või kust ta tuleb.

Sa pole ju ainus, kes siin maa peal peab ükskord ära surema. Keegi ei jää soolasambaks. Tuleb õppida kõigest kaduvast tasapisi lahti laskma, tasapisi loobuda, mitte paaniliselt klammerduda kõige külge. Selle foobiaga annab väga edukalt tegeleda, ainult see võtab aega. Mõtlemises on kõik kinni. Mõni ripub selliselt oma laste küljes ega anna neile mingit vabadust, mõni raha küljes. Tehakse sellest enda jaoks mingi iidol või ebajumal, mida teenitakse, mille juures ollakse oma mõtetega koguaeg ja millest ei suudeta kuidagi loobuda ega lahti lasta. Religioon tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega. Kui sa aga niiväga tahad elada, aga samas mitte ainult ei suuda, vaid ka ei taha uskuda elu peale surma, siis ei saa sind aidata mitte keegi, ei Jumal taevas, ega ka hingehoidjad või religioon. Kui sa ei taha ka leppida sellega, et sind lihtsalt ei ole, siis ei saa sind aidata ka psühhiaater. Paratamatusega tuleb õppida koostööd tegema ja pole ju välistatud see, et sulle antaksegi elada 90 aastat või pealegi, aga sa ei suuda selle 40 aastaga ikkagi sellest punktist ja mõtlemisest kaugemale jõuda kus sa praegu oled, sest sa lihtsalt keeldud paratamatusega koostööd tegemast ja sellega leppimast või seda enda jaoks helgemaks mõtlemast ja su psüühilised probleemid ja vererõhk selle tagajärjel aina süveneb. Alustama peab sellest, et sa ise oled valmis muutma oma mõtlemist ja eluhoiakuid ja siis saavad võib-olla teised sind selles kuidagi aidata ja toetada. Aga vägisi seda keegi teine teha ei saa. Aidata saab vaid seda, kes abi otsib ja soovib. Surm on paratamatus, see on fakt. Tuleb ta ükskord niikuinii, sina seda muuta ei saa. See on loodusseadus.

muideks kõik me oleme tilgakujulise südamega.

Maila, kl 10.05 sa jälle kirjutasid "aga internetis on ka kirjas...". Miks sa ikka internetist omale surma otsid või õigemini kütet oma foobiale. Kirjutad, et sul on elus kõik hästi, lapsed suured, lapselapsed terved ja õnnelikud, töökoht tiksub, tunned elust rõõmu. Aga tunne siis seda rõõmu ka tegelikult ja ära otsi õigustusi oma surmafoobiale. Kui üks psühhiaater ei aidanud, siis otsi teine, kui ka see ei aita, siis otsi kolmas. Ja mine ometi arsti juurde ja lase teha uued uuringud, siis ei pea interneti abil omale diagnoosi panema. Küllap mõjub see, mis sealt kuuled ka su foobiale tervendavalt. Meile kõigile tunduvad oma terviseprobleemid kõige hullemad olevat, aga kui ma küsin nii: kumb on halvem variant, kas teadmata kiiruse ja kuluga neurodegenaratiivne haigus (nt parkinson), mis ei põhjusta küll äkksurma, kuid elukvaliteet muutub teadmata kiirusel üha olematumaks. Või veel üsna kaua kesta võiv elu (millest tunned rõõmu), mis võib kesta veel aastaid enne kui lõpeb äkksurmaga. Kui ikka lõpeb. Küsimuse püstitus ise on ju tobe, aga omades ise esimest, eelistaksin ma siiski teist varianti. Kõik on suhteline.

naised reeglina äkksurma ei sure....

Kui tahad vältida liigvarajast surma, tegele oma psüühikaga, sest stress, paanika ja ärevushäired on haiguste kulgu kiirendavad tegurid. Mine psühhiaatri juurde.

Ja muide, sama diagnoosiga inimesi kohtad sa igapäevaselt tänavatel, poes, tööl, üritustel. Sa ei kujuta ettegi, kui palju neid on, pole sa mingi haruldus.

Võta oma verõhurohtu edasi, ela oma igapäevast elu ja ära stressa. Loomulikult käi ka südamearstil ära.

lisan, et kirjelduse järgi oled sa tegelikult keskmiselt terve inimene ja mitte midagi eluohtlikku pole.

aitäh njahhile. kuna terve mu suguvõsa on surnud ütleme siis nii, et äkksurma siis võimalik et sellest teadmisest ka mu foobia, ema 68 isa 42 onu 47, vanaema 68, isapoolne tädipoeg 44, emapoolne onupoeg 37. enamusel lõhkes südame peamine soon, emal kõhuaort, isal lõhkes süda .... teistel infarktid. seega trööstitu on see prognoos kui geenides tuhnida. naised ei sure sellepärast et neid kaitseb hormoonsüsteem, mis minul täiesti sassis kui opiga üks-null tehti. aga eks ma pean vist arstile ikka minema jah. võtan oma vererõhurohtu väga korralikult. iga päev nagu ette nähtud on kord päevas. ainult et kontrollima minna ei saa mindud. foobia segab. ise mõõta ka ei saa, sama lugu. niikui aparaadi valmis panen, tunnen et süda hakkab taguma, kuigi muidu ei tao ta mul muul ajal kui jooksen väikest vahemaad või teen mingit sorti füüsilist tegevust. no ja siis taob ja otse loomulikult on siis rõhk ka kõrgem kui muidu. võib olla peabki õige rohuga nii olema, et tee mis toimingut tahes, rõhk ei tõuse. ju mul siis vale rohi natuke. aga ise mõtlen, et parem mingigi rohi kui päris ilma. vahel unustangi rohu võtta ja siis vähem kui poole tunni jooksul tunnetan kogu kehaga, et midagi on valesti. siis tuleb meelde et rohi võtmata. siis ruttu võtan, aga kunagi pole hilinenud rohkem kui tund aega. muidu ikka samal ajal koguaeg. olen läbi proovinud enamuse saadavast rohuarsenalist, kõik võtavad rohu kole kiiresti kole alla. praegune rohi aga tundub et võtab väga vähe alla. pagan seda teab. kui igapäevast tavaolekut eriti mõõta ei õnnestu, siis iga kord selle tagumise peale mõõtes ei saa ju ka õiget tulemust kunagi vist.

Tundub, Maila, et vist peaksid ka psühhiaatri juurde minema, kes mingeid rahusteid kirjutaks, see ei ole normaalne, et inimesel pidevalt ainult surmamõtted ja surmahirm peas.

no vererõhk ei olegi ju püsiv suurus. Isegi lihtlabane köhimine või kerge liigutus tõstab seda hetkega, rääkimata siis jooksmisest või töötegemisest. See on täiesti normaalne nähtus ja juhtub kõigiga.
Jah, geneetika mängib haiguste kujunemisel kindlasti tähtsat rolli, kuid täpselt sama tähtis on keskkond, st antud juhul eluviisid. Näib, et sinu suguvõsas on nõrgaks kohaks veresoonkond. Sinu ülesanne on vältida tegureid, mis võiksid soodustada veresoonte kahjustusi. Üks, mis kindlasti veresooni kahjustab, on kõrge vererõhk ja kõrget vererõhku põhjustab ühe tegurina ka stress ja muretsemine asjade pärast, mille pärast pole hetkel üldse vaja muret tunda.
Seega, kui tahad pikalt elada, siis lõpeta mõttetute asjade pärast paanitsemine, mine kontrolli oma rõhku, ela ja toitu tervislikult.
Ja soovitus psühhiaatri poole pöörduda on asjakohane.

kirjutasin ju et psühhiaatri ainuke soovitus oli et hakata rohtu võtma või mitte mõelda surmale. ma ei saa rohtu võtta, sest mul on väga palju erinevaid talumatusi ravimite suhtes. kõik tavainimese igapäevased ibud, aspiriin, ja ma ei tea mis kõik veel, ei sobi mulle. see on kiirabi poolt välja öeldud ja ma ei hakka enam katsetamagi. nõrgaks kohaks suguvõsas on jah südamehaigused. see paraku mind keema ajabki. oleks kõik surnud vähki, siis ma südame pärast ei muretseks. aga süda on just see, mis vastutab meie elus olemise eest. minu rõhk on kohe väga eriline, kunagi kui Pärnus oli mingi proffessorite uuringud 1970 aastatel, siis mind ka koolist soovitati sinna ja siis leiti et rõhk tõuseb väga kiiresti ja väga palju. aga pärast langeb aeglasemalt kui peaks. näiteks kui ma istun rahulikult ja rõhk on 140 ütleme siis mingi 85 ja teen näiteks rahulikus tempos viis kükki. siis peale seda on rõhk kuskil pool päeva 190/100 või rohkemgi. ja siis ise langeb jälle sinna 140 kanti. minu perearsti jaoks on see nii suur probleem. selle pärast ei saa ma ka teha mingit trenni, sest olen niipalju käinud igasugu taastusravides. olen teinud harjutusi lamades või istudes. ja ikka on nii, et peale 15 minutit kerget liigutamist on rõhk 200 lähedane ja nad ei võta endale riski minuga tegeleda. ka tavaline ülakeha kerge mazzaaz ja ujumine täitsa vabalt basseinis, tekitavad seda. ma ikka liigun jalgsi hästi palju, proovin mitte tähele panna seda kõike jampsi, aga no kaua sa jõuad. tunnen et hakkab tahe mind maha jätma üldse midagi enam katsetada, muuta või soovidagi. mul ei ole deprekat, kui te seda mõtlete, suudan iga päev ja igal pool naerda ja hõisata. aga vot just neid mõtteid pole kuskil mujal rääkida, sest nagu ütlesin psühhiaater leiab et ainus lahendus on sellele mitte mõelda

See ütlus on küll õige: "oleks kõik surnud vähki, siis ma südame pärast ei muretseks". Just! Siis sa muretseks sellepärast, et sa sured ka vähki, sest kõik sugulased on surnud vähki. Südame pärast poleks tõesti siis põhjust muretseda. Sinu postitusi lugedes tundub, et sul pole oma tundmusi kellegagi jagada ega kellegagi rääkida. Ja siin kirjutades väga kauaks publikut ei jätku. Kui psühhiaater sind ei aita, siis ehk katsetad psühholoogiga, nemad ongi need, kes rohkem kuulavad ja ei kipu ravima. Sa vist vajadki rohkem kuulajat kui ravi. Ja teinekord on võõrale rääkida kergem kui lähedastele.

Vaevalt, et psühhiaater sulle aspiriini ja ibubrofeeni kirjutas, see järjekordne sinu ettekujutus, et sa rahustit võtta ei saa, kindlasti oleks midagi vaja, et sellest hullumeelsest seisundist veidigi rahuneda. Mis mõttes erinevaid talumatusi ravimite suhtes? Kes seda avastas?

Võta kaalust alla! Ja rahuned! Ujumas ikka käi, lastebasseinis!

no teile teeb minu mure nalja saan aru sellest. psühhiaater muidugi ei kirjutanud mulle üldse rohtu, sest ma keeldusin seda üldse katsetamastki. sest kui ülalnimetatud aspiriinist ja ibuprofeenist tekivad imelikud reaktsioonid, siis võib ainult arvata, mis võib juhtuda psühhiaatria rohtudega. olen peale põletikuravimeid hakanud nägema õudusunenägusid ilmsi, st. näen konkreetseid inimesi toas ja enda ümber. kuigi tegelikult neid seal ei ole. aga see oli selle rohu hoiatuslehele ka kirja pandud, ei saanudki rohkem võtta kui neli tabletti, siis arst keelas ära. olen olnud niipalju kordi kiirabis ravimi kasutamise järgselt, et te ei kujuta seda endale ettegi. olen saanud mingeid süste otse veeni, et süda seisma ei jääks. aga näe, ei ole jäänud. ju siis on ette nähtud surra mitte ravimi tagajärgedesse vaid südamehaigusse. Ega ma asjata ei võtnud time off ja jäänud paarikümneks aastaks üldse ilma ühegi ravimita. See oli ikka minu ja arstide poolt koostööna toimunud lepe, kusjuures teatud tervisehädadega öeldi kohe, et on hädavajalik ikkagi võtta ravimeid. Psühhiaater ütles selge sõnaga välja, et mina ei tohi ravimeid võtta omapead, ikka arsti järelevalve all ja see tähendas et psühho ravimeid pidin tarvitama olles kolm nädalat statsionaaris sees. Ja ma ei olnud nõus sinna minema ega oma isiklikust elust neid kolme nädalat leidma. Siis ta arvas, et need ravimid toovad mulle rohkem kahju kui kasu ja otsustasime et hakkan tegelema kognitiivse teraapiaga ja kõige muuga, mis aitaks stabiliseerida mu hirme jms. No paanikahäiretest, mis käisid kallal 10-5 korda ööpäevas, nendest olen ma ilmselt jagu saanud, sest nüüd kui on kord pooles aastas, siis on küll kõva sõna. Aga selle kõigeni olen ma jõudnud tohutu töö ja enesesundimisega. Seega pole siin midagi ilmselt kõrvalseisjal naerda ega parastada. Lihtsalt kõik see on jätnud jälje mu ajju ja sellest ka surmaga seotud hirmud. Nende vastu ei ole siiani mitte miski aidanud. Keegi siin ütles hästi et kõik on määratud surema, et ilmasambaks ei jää keegi. see on õige küll jah. ainult et kui lastaks rahulikult elada ütleme 80-ni. Aga see ei ole ju mitte teada, surm võib tulla iga päev, iga minut. ja vot see määramatus ongi see, mis võtab kõhus kõik õõnsaks ja paneb keset ööd südame ärevalt puperdama. Minul on küll selline tunne, et teie kõik, kes te siin olete, kõik mõtlevad et mis see surm siis ära ei ole. Aga kui istute maha ja mõtlete tõsiselt, et surm tuleb homme .... kas suudate siis ikka rahulikuks jääda või elate jälle suure ja mõnes mõttes naiivse lootusega et ehk siiski mitte homme vaid kunagi hiljem , kauges minevikus. ilmselt inimene niimoodi surebki, kogu aeg lootes, et ehk mitte veel praegu

See on ju tavaline, et psüühikahäiretega inimesed ei saa aru, et see nende haigus ongi ja seda peaks ravima. Kui ravimeid võtmast keeldutakse, siis on varsti ikka ilmselt väga hulluke valmis. Tunnen sügavalt lähedastele kaasa.
Kui närvid korras, olen suutnud juba 40 aastat elada teadmisega, et võin igal öösel surra, kuid ei paanitse selle pärast pidevalt

ma ka ei paanitse . pidevalt. aga ikka taban ennast sellistelt mõtetelt. see ei ole ju paanitsemine. ma lihtsalt elasin välja oma mõtted. ei paanitse, ei torma meeleheitlikult kuskile. aga need mõtted on peas ja neid ei oska täielikult kuskile ajada

on kindlasti palju neid, kellele sinu mure sugugi nalja ei tee. Olen ka ise kogenud ärevushäireid ja paanikahooge ja tean mis need on. Aga kui sa oled juba otsustanud oma lugu siin kommentaariumis jutustada, siis pead paratamatult arvestama õelate kommentaaridega.
Eks meil kõigil ole oma lugu ja sellega seotud mõtted peas. Aga nende mõtetega ei tohi ennast hulluks ajada. Olen ka surmast mõelnud, mitte selles mõttes, et ma seda ootaks ja tahaks, vaid selles mõttes, et ma tahaks surra pigem varem aga kiirelt ja äkki. Mitte liiga hilja, aeglaselt hääbuda, juhmistuda, "juurviljastuda" jne. Aga minu lugu tõotab pigem seda viimast, ometi ei mõtle ma sellest pidevalt ega tekita sellest omale liigseid pingeid. Mis tuleb, see tuleb. Seni ELAN.