Tervisemure
otsin psühholoogi
kats 14. november 2001, kl 14.52 |
re 14. november 2001, kl 15.25 |
Mõtlete et sõidate nagu autoga töökotta ja tehke aga ära! Nii lihtsalt see asi ei käi! Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem ja max peaks olema teisejärguline küsimus. Samas ei peagi see just psühholoog ja tasu eest olema, oleks hea leida inimene kes sind veidi tunnustaks ja eneseusku toetaks.
Bella 14. november 2001, kl 15.40 |
Ja arvad, et psühholoog aitab v~loi? Usu sa, jääd ainult rahast ilma. Otsi parem mõni sõber või kasvõi kirikuõpetaja. Või veelparem, võta endale aega ja mõtle ise asjad läbi. Ega psühholoog ei ela sinu elu! Ja tavaliselt oled nende juurest tulles veel suuremas segaduses kui sinna minnes, ja su enesehinnang veel madalam..
naine 14. november 2001, kl 15.43 |
Bella 14. november 2001, kl 15.46 |
naine 14. november 2001, kl 15.50 |
Bella 14. november 2001, kl 15.54 |
Aga mis psühholoogi puutub, siis mõistan... nii änks on ju omada OMA psühholoogi. Väga IN tänapäeval... jõudu, kats selle otsimisel. Ära unusta teistelegi reklaamida, mul läheb ka vaja....
Loodad, et käid 10 seanssi ja enesehinnang muutub parajaks ning eneseväljendus kauniks kui miss Universumil? Lepiks ikka sellega, et kõik pole ühtviisi kaunid...
Loodad, et käid 10 seanssi ja enesehinnang muutub parajaks ning eneseväljendus kauniks kui miss Universumil? Lepiks ikka sellega, et kõik pole ühtviisi kaunid...
n25 14. november 2001, kl 15.57 |
Oma kogemus 14. november 2001, kl 16.06 |
on, et kellest ühele abi, see teist aidata ei oska. Sõbranna käis tuntud-teatud Helgi Toomsalu juures ja oli tõesti veel abitum peale külastust. Sellest siis minulgi tema suhtes eelarvamus tekkis ja loengule läinuna lektorit nähes 3 tundi ette kasutuks hindasin. Kujunes aga väga sümpaatseks inimeseks ja mina kõigile oma küsimustele vastused sain. Samuti julguse individuaalses korras pöörduda vajadusel.
alma 14. november 2001, kl 16.32 |
Olen ise ka mõelnud, et oleks vaja minna.
Aga enne sooviks ikkagi teada, mis maksab see külastus ja näiteks kirjutavad välja mingid anti-depressandid (ma oletan et mulle võiks vaja olla) et mis need umbes maksta võivad. Sest kui see on kõik kokku väga kallis, siis pole ju mõtet hakata asja ette võtma, sest sööma ju PEAB, aga kuidagimoodi vireleda saab edasi ka.
võibolla tuli kiri segane, aga ehk saite aru.
Aga enne sooviks ikkagi teada, mis maksab see külastus ja näiteks kirjutavad välja mingid anti-depressandid (ma oletan et mulle võiks vaja olla) et mis need umbes maksta võivad. Sest kui see on kõik kokku väga kallis, siis pole ju mõtet hakata asja ette võtma, sest sööma ju PEAB, aga kuidagimoodi vireleda saab edasi ka.
võibolla tuli kiri segane, aga ehk saite aru.
Jana 14. november 2001, kl 16.49 |
Bella 14. november 2001, kl 17.19 |
kats 14. november 2001, kl 17.29 |
annu 14. november 2001, kl 20.02 |
Minna 14. november 2001, kl 20.36 |
ellu 15. november 2001, kl 09.46 |
Mis te maksta võib? Mis maksab muugi arst voi spetsialist, arvatavasti ca 200...300kr/h. Kas aga paari tunniga sügavatest isiksuse probleemidest jagu saab? Kui see nii lihtne saaks olla, võiks seda ju igast eneseabi raamatust lugeda. Muide, olen kuulnud, et antidepressante kirjutavad välja ka perearstid.
yx_naine 15. november 2001, kl 10.04 |
ellu 15. november 2001, kl 12.12 |
Mina ei poolda üldse depressante ega valuvaigisteid. (On erandeid, narkoos operatsioonil või süst hamba väljatõmbamisel vms. on muidugi vajalikud). Depressioon on organsmi märguanne, et midagi sinus või sinu ümber ei ole korras, samuti valu. Kui summutada depressioon või valu keemiaga, ei taju sa enam tegelikkust adekvaatselt ja ei suuda/vaevu põhjusi kõrvaldada. Muidugi võib elukese surmani veeretada ka pidevalt keemiaauru all olles. Võimaluse korral oleks siiski targem põletikud välja ravida, suhted korda teha, stressid likvideerida mõtlemisega jne.
annu 15. november 2001, kl 13.17 |
eestis kirjutadakse tõepoolest ravimeid välja liiga kergekäeliselt. psüüheravimitele üleminek on teatud juhtudel siiski vajalik, kuna ei või eeldada, et nts. sügavas depressioonis inimene oleks võimeline tegelema oma mure sügavate põhjustega -ta ei pruugi neist tol hetkel isegi õieti aru saada. Kui inimene tunneb pidevad hirmu, valu, ahastust ei saa ta keskenduda tegelema oma sassis pereeluga. ravim ei ole probleemi lahendus, vaid vahend hakkama saamiseks, kõige hullema üle elamiseks.
Njah 15. november 2001, kl 15.46 |
Marii 15. november 2001, kl 23.10 |
Tova 16. november 2001, kl 07.41 |
ellu 16. november 2001, kl 08.45 |
Mina käisin korra täitsa ametlikult kliinikus psühholoogi juures, vist oli 210kr/h. Ära tulles olin maruvihane nii nõmedalt raisatud raha pärast. Mõne aja pärast sain aru, et selleks, et psühholoog saaks aidata, peaksin seal käima regulaarselt vast 2X nädalas paar aastat. Seda raha mul polnud ja hakkasin ise asja uurima. Lugesin kõikvõimalikke raamatuid alates erinevatest religioonidest kuni lausposimiseni. Väga huvitav oli, muide. Tänaseks arvan, et olen enda mõtlemist niipalju harinud, et naljalt ei löö rööpast välja miski. Marii, lihtsaid reegleid pole, muidu ütleks iga psühholoog neid esimesel seansil.
yx_naine 16. november 2001, kl 10.24 |
Marii ega ükski ravima ei lahenda kellegi muresid
ka teistele kommijatele
kui inimene tunneb ennast võimetuna oma muredega toime tulla siis on igaljuhul vaja abi, milline see just olla võiks ei oska abivajaja alati ise otsustada
kindlasti tasuks nõu küsida - mulle on jäänud arusaam, et psühhoterapeut on natuke mõistlikum valik kui psühholoog
terapeut valdab ravi(teraapia) ala - psühholoog rohkem suunab su mõtted eneseanalüüsile ja püüab juhtida sind ennast sinnamaaöe et ise teadvustaksid oma probleemide olemuse-põhjuse ja saaksid seega siis mõistes asja olemust tasapisi sellest üle saada
terapeut valdab vast konkreetsemaid ravivõtteid
ravi aga on vahel kindlasti vaja just selleks et jäksata psühholoogi poolt kättenäidatud rada mööda minnest oma murdest võitu saada
ainult mõttejõust ei pruugi abi olla kui inime end väga abituna tunneb
ka teistele kommijatele
kui inimene tunneb ennast võimetuna oma muredega toime tulla siis on igaljuhul vaja abi, milline see just olla võiks ei oska abivajaja alati ise otsustada
kindlasti tasuks nõu küsida - mulle on jäänud arusaam, et psühhoterapeut on natuke mõistlikum valik kui psühholoog
terapeut valdab ravi(teraapia) ala - psühholoog rohkem suunab su mõtted eneseanalüüsile ja püüab juhtida sind ennast sinnamaaöe et ise teadvustaksid oma probleemide olemuse-põhjuse ja saaksid seega siis mõistes asja olemust tasapisi sellest üle saada
terapeut valdab vast konkreetsemaid ravivõtteid
ravi aga on vahel kindlasti vaja just selleks et jäksata psühholoogi poolt kättenäidatud rada mööda minnest oma murdest võitu saada
ainult mõttejõust ei pruugi abi olla kui inime end väga abituna tunneb
Tipu 16. november 2001, kl 11.57 |
SM 19. november 2001, kl 19.32 |
naika 20. november 2001, kl 00.45 |
Tapselt aasta tagasi hakkasin saama depressiooni ravi,Nycofloci.30 tabletti alla 200 eegu.Ja enam pole mingit vesistamist iga asja peale,laste peale ei karju,kui bussis keegi 6iendab,siis mind endast iga pisiasi valja ei vii.Olen tasakaalukam ja elul on uued varvid!Must masendus on kadunud!Tervis ka rohkem korras,sydames pole enam selliseid pisteid kui varem.Selleks oleks targem minna psyhhiaatri juurde,kes otsustab,millist ravi vajad.
naika 20. november 2001, kl 09.50 |
mai 20. november 2001, kl 14.35 |
Mina sain ka psühholoogilt abi. Ja raha ta ei küsinudki. Sellepärast ma teda reklaamida ei julge. Väga suure südamega inimene. Kõik abivajajad ei mahuks ta ajagraafikusse ära.
Niipalju ütlen ,et Paldiski mnt-l töötab. Ja tal on palju kogemusi. Ei ole mingi isehakanud targutaja.
Ta nägi ,et ma tahan oma jamast välja tulla ja aitas. Ütles ,et tema on nõus karguks olema ,kui näeb ,et inimene pärast ise käima hakkab ja ehk teistelegi karguks on. Meie kohtumised kestsid mitu kuud. Alguses 2 korda nädalas, hiljem 1 kord.
Ma suhtusin ka psühholoogidesse suure umbusuga.
Arvasin ,et hakkab rääkima umbes sellist juttu ,et suhtu postiivselt ja kallista ümberkaudseid või leia oma puu, mida kallistada.
Aga ei ,ta oskas oma tööd. Ei ajanud mingit jama.
Mina soovitan küll abi otsida, kui on selline tunne ,
et elu hakkab rööbastelt välja minema.
Ja tuleb lihtsalt leida selline inimene ,
kes oskab samal lainel püsida ja mõista ja
kellel on rööbastelt kõrvalekaldunutega palju kogemusi.
Sa võid ju ise oma peas mingeid mõtetuid ringe teha jäämagi kuni lõpuks midagi hullu juhtub.
Kogemusega inimene aitab neist ringidest välja kui sa ise temaga koostööd teed.
Jõudu õige abi leidmisel!
m.
Niipalju ütlen ,et Paldiski mnt-l töötab. Ja tal on palju kogemusi. Ei ole mingi isehakanud targutaja.
Ta nägi ,et ma tahan oma jamast välja tulla ja aitas. Ütles ,et tema on nõus karguks olema ,kui näeb ,et inimene pärast ise käima hakkab ja ehk teistelegi karguks on. Meie kohtumised kestsid mitu kuud. Alguses 2 korda nädalas, hiljem 1 kord.
Ma suhtusin ka psühholoogidesse suure umbusuga.
Arvasin ,et hakkab rääkima umbes sellist juttu ,et suhtu postiivselt ja kallista ümberkaudseid või leia oma puu, mida kallistada.
Aga ei ,ta oskas oma tööd. Ei ajanud mingit jama.
Mina soovitan küll abi otsida, kui on selline tunne ,
et elu hakkab rööbastelt välja minema.
Ja tuleb lihtsalt leida selline inimene ,
kes oskab samal lainel püsida ja mõista ja
kellel on rööbastelt kõrvalekaldunutega palju kogemusi.
Sa võid ju ise oma peas mingeid mõtetuid ringe teha jäämagi kuni lõpuks midagi hullu juhtub.
Kogemusega inimene aitab neist ringidest välja kui sa ise temaga koostööd teed.
Jõudu õige abi leidmisel!
m.
Lisa postitus