n25
Ei, ma ei mõtlend tegelikult välimust. Pealegi, nagu mainisin, on välimus tegelikult olemas.
Sellegi poolest arvan, et mõned inimesed ongi loodud üksikuteks ja sinna pole midagi teha. Raske on sellega leppida muidugi ja endale selgeks teha, aga midagi muud kah üle ei jää.

Kiisu - nüüd olen sinuga tõesti nõus. Tean, et minu latt on suht madalal. Ja üldse olen endale eesmärgiks pannud mitte leida rikast, jõukat, ..... meest, vaid olla ise tugev, rikas, .... Miks mitte ise toime tulla ja olla paljudele meestelegi eeskujuks? Aga see on juba teine teema :))))

Bella, panid veel ühe mõtte kirja, mis mul kahe silma vahele oli jäänud. Nimelt, eesti mehed on tõesti nagu karjaloomad--kõik peavad ühte sammu astuma ja siis on teiste poolt aktsepteeritavad (nt. terve sõpruskond ostab endale ühte malli autod ja kui see pole enam popp, siis kooris jälle teist marki--sama ka naistega). Eestis on üks kindel üldiselt aktsepteeritud mall välja kujunenud ja sellise välimuse puhul on edu garanteeritud. Palju sõklaid ujub kohale, aga mõni tera on kah sees :o)) Vähemalt on, mille seast valida.

chameleon - arvad seega, et inimene peab lihtsalt leppima sellega, et TA LIHTSALT JÄÄB ÜKSI?

n25
jah.

chameleon
ahah.

Tohib küsida, kui vana Sa oled?

n25
30. Ütleb see sulle midagi? :)

n25, ma arvan, et inimene ei pea sellega mitte leppima. Teinekord tasub proovida kasvõi päris võõraga tutvust sobitada, ja selleks sobivad igasugused voimalikud ja võimatumad kohad: nt polikliiniku saba, supermarket, spordisaal, parkimisplats, jne jne. Ja lisaks silmade välgutamisele tasub paar sügavamat konksu ka mehele hinge visata, mõnikord võib külge jääda. Aga lihtsam on, jah, kui tekitada endale see nn "standardvälimus", mis siis, et iseendalegi vahest tobe tundub.

Bella - olen nõus :) Ei pea leppima! Mina ei leppinud ja ei lepi ka praegu, aga nagu minu rohketest sõnavõttudest järeldada võib - pole ma ka üksi. Ja ehkki (njah :(() on seesama keegi teinud mulle selgeks välimuse tähtsuse, on ta sellest hoolimata minuga ja on isegi tunnistanud, et õnnelik, kuna ............. tal olevat armas, hea ja hoolitsev naine. Vaat siis. Püüdsin teie soovituste kohaselt elada ja .......... õnnestubki vist. Ei tuleta enam meelde niivõrd pahasid kui ilusaid asju ja see paneb ju särama :)))

chameleon
30 on ilus arv :) Aga tead, elu on imelik asi. Minu ristiema on kogu elu olnud üksi (mitte tahtlikult, vaid läks samuti kuidagi sedasi) ja nüüd, kui ta saab peagi 44, kohtus ta toreda mehega ja plaanivad juba nii mõndagi. Kuigi ta on vähemalt 10 aastat rääkinud, et ega ei ole enam midagi - tema jääb vanatüdrukuks.

n25
Ma tean. Mulle meeldib see number endale kah.
Vanatüdruk nii otseses mõttes ma kah ei ole. Mehel käidud ja laps kah. :)
Ah et umbes mõneteistkümne aasta pärast võib olla lootust, et õnn lööb särama? :)
No olgu. Kümme aastat juba üksi oldud, asi see teine kümme veel olla. Või kakskümmend või kolmkümmend. Ja siis on juba lapselapsed ja pole aega lollustele mõelda. :)

Kas see n25 ristisema 44a vastab ikka kõigiti nõutud välimusestandarditele?

Ellu????

Ei!!! Ei ole ta blond, ega sale, ega silmanipsutaja :)

Kas siis ei saaks kummutada eelarvamust nõutavast satandardist? Nii lohutuseks-innustuseks algsele küsijale ja chameleonile?

Ellu - aga seda olen ma püüdnud ka teha. Aitäh, et appi ruttasid :)))

mõneti on see ohtlik lähenemine: panna kõik välimuse kaardile. Välimus kipub nii ehk naa lõpuks ära vajuma. Ja siis hakkavad peale põdemised raseduse ajal ja rasedusarmide pärast ja rippuvate rindade pärast ja esimeste kortsukeste pärast ja peale 45 eluaastat on fataalne lõpp. Soovitaks soojalt arendada ka meeldivat suhtlemist, huumorimeelt, huvitavat mõttemaalima jms, mis teeb inimese meeldivaks ja oodatud kaaslaseks. Omast praktikast: kord olime sõbrannaga pubis, kus meid mõlemaid võlus silmini ära üks täiesti kole, paks, lühike mees oma võrratu huumoriga.

ellu, aga need pagana mehed ei hooli ju eriti sellest, mis naise pea sees (suur enamus neist, üksikud pärlid välja arvatud). Tead küll, mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega, küllap see lühike paksuke teid just sellepärast ära völuski, et teie naised ja tema mees oli. vastupidisel juhul, ma kahtlen. Ja tundub, et välimuse standard lihtsalt vanusega muutub, aga on olemas. 44-aastastel lihtsalt pisut teistsugune.

ellu:
meestega on teine asi- need, kes välise iluga eriti silma ei paista, peavad ju kuidagi teisiti naisi võluma. Ka minu kogemused on "koledate, paksude ja lühikeste" meestega enamjaolt nii positiivsed olnud. Kui aga ma ise oleks lühike ja....,ei siis ma vist oskaks küll kedagi ära võluda. Võib olla vestluseks küül, aga lähemal suhtlemisel tuleba ju ükskord ikka riideid vähemaks võtta.
Mudeks, mis puudutab seda, et "peale 45 on fataalne lõpp", siis lohutuseks pean ütlema, et mine sõbranna (vanaema muideks), ei näe välja päevagi vanem, kui 25 ja seda nii riietega kui ilma. Ja muidugi mitte ainult min meelest...
Nii, et ma ususn küll, et mõnele on looduse poolt antud rohke kui teisele, aga ise oma mõttemaailmga teeb ka palju ära - kui ikka 20 end paksuks süüa ja must rätt pähe siduda, pole ka noorusest suurt kasu.
Mul endal hoopis vastupidine (mitte küll tervise)probleem- ei saa end palju meikida ega ehteid kanda - näen siis välja nagu mingi "lind". Ilma, et mul lõhik puusani või dekoltee nabani oleks. Olen sarnasest asjast ka kuskilt lugenud- ei saa öelda, et see nüüd just liigne naiselikkus on, aga silmi volksutada ei saa minagi just seepärast, et mehed seda väga ühese signaalina võtavad. ja siis muudkui peleta neid kaikaga eemale...:-)

Oeh! Aitäh ellu ja n25.
Aga kui arvestada sellega, et inimesel ON välimus, ON huumorimeelt ja .... no kõik on justkui nii nagu peab, kuid ikkagi mööduvad mehed temast kui nähtamatust...???
Ju siis ikkagi pole antud?
Vahel vaatad tänaval mõnda paarikest (ja neid on tegelikult oi kui palju!): mees on väliselt vaadates võrratu ja naine tema kõrval nagu teiselt planeedilt. Mitte, et peletis, aga vaadates tekib ikka mõte, et no ausalt öeldes olen ma siiski temaga võrreldes ikka lausa viimasepeal, aga mis mul siis ometi viga on???! :)
Midagi ju peab viga olema!
Ja kui ei ole midagi viga, siis järelikult olen see, kes saatuse poolt üksikuks loodud. Ju on mul mingi muu ülesanne siin elus. Pole teab mis lohutus, aga vast ajab asja ära parema puudumisel. :)

to chameleon: ju need teise planeedi naised siis teavad mõnd hingekonksu, millega meest kinni hoida. Kui naine juba kõrval on, siis on peale välimuse palju nippe. Ja ka kõrvale saamiseks kasutatakse igasugu variante, nii et - loovust ja leidlikkust!

Kui juba kümne aastaga midagi loonud ega leiutanud ei ole (no vaatan sõbrannasid kõrvalt, ei ole mingid ime elukad ega minust karjuvalt erinevad. Üks plõksutab ehk nati rohkem silmi, teine on päris tavaline, aga mehed jooksevad...) vaevalt, et siis enam midagi tarka pähe kargab. :)

naises peab olema tiba seksikust ... või mai tea kuda seda nimetada ... mõni on väliselt kena iseloom veel kenam kodu korras küpsetab ja koob ... aga meest ei kuskil
mehi samasuguseid oli mulgi üks isend vahepeal ... 195 pikk intelligentne hea töökoht ja välimus ... aga nii neetult igav oli teisega ... aasta pidasin vastu

Ohh, chameleon, tegelikult tean täpselt, mida sa mõtled. Pole mulgi meestega ajaloos eriti hästi läinud ja arvan, et just sellepärast, et
1) olen endast päris heal arvamusel ja paras ego
2) olen otse ütleja ja kõvahäälne
3) paras feminist ja "raske rusikaga"

Ühesõnaga, mitte kuigi naiselik. Kõik need omadused süvenesid märkimisväärselt üksi oldud aastate jooksul ja taanduvad nüüd kui oma mehega koos elan. Nüüd tunnen, et olen naine, mitte kesksooline, nagu ma end tänu üksi olemisele pigem tundsin.
Tean ka seda, et kui oled selline nagu ma ülal kirjeldasin, siis ei paindu sa end naiselikuks kurdutavaks tibiks tegema, sest see on risti vastu su tegelikule minale. Mina leidsin väga hea mehe, sest mul lihtsalt joppas. Mehi, kes end täisväärtusliku meessoo esindajaks peab ja kes enda kõrvale sellist nagu mina tahab, on väga vähe. Ma ei tea, kas see on eesti meeste eripära, aga nad kipuvad ikkagi suhteliselt šovinistliku mõttelaadiga olema ja ootavad naiselt naiselikkust igal sammul (köögis, seltskonnas, välimuses--ainult voodis võib elukas olla ;o)). Chameleon, tegelikult arvan ma, et iga naise jaoks on talle sobiv mees--mulle ju leidus--küllap leidub sulle kah. Ära ainult tõrjuvaks muutu.

Aitäh Kiisu!
Hea ja tuttavlik sinu juttu lugeda (nagu n25-ki!).
Kui piisavalt naiivsust ja sinisilmsust hoida, siis ehk õnnestub siis säilitada jaburat lootust "kuskil kunagi keegi...".
Selles aga oli sul eriti õigus, et lausa tõrjuvaks ei tohi selle ajaga muutuda. Kardan, et minuga ongi ehk see juba juhtunud. Pole varem selle peale mõtlendki.

To chameleon: lohutuseks-teadmiseks. Minul üks sõbranna kaotas oma süütuse 30 aastaselt, sest lihtsalt enne ei olnud tahtjaid (!) Kusjuures võib tema välimuse kohta öelda ilus naine - pikk, sale, tumedad juuksed, säravvalged hambad. Peale seda ka rohkem tahtjaid eriti ei olnud ja tema leppis vanatüdruku mõttega.
Praegu on ta 33, just beebiga sünnitusmajast kodus, ilus kodu, armastav mees jne. Seda ei tea kunagi millal ja kus see armastus sind tabada võib. Nagu minu vanaema armastas ütleda: iga potike leiab kord oma kaanekse ;)

chameleon, aga sa võta ise mõni rajalt maha. Ma ei mõtle, et abikaasaks, aga niisama juttu puhuma, mine tea, mis hargneda võib. Ja ära võta oma unistuste meest, kelle puhul sul hing väriseks, et ei tea mis ta must mõtleb. Võta mõni niisama Harju keskmine. Kogu üritusse võib ju suhtuda nagu õppusesse, seega lõpptulemus täiesti ebaoluline. Aga harjutad lihtsalt suhete algusetapi krambist ülesaamist. Niisama ootamine võib tõesti lootusetusse ja igavlemisasa ja koduskonutamisse suubuda.

ellu
Olen seda vahel isegi mõtlend, aga...
No jah, nüüd tuleb välja, et vaat kui palju vigu mul küljes! :)
Miks ma seda ei tee, on selle pärast, et oma endise abikaasa ma vist ise rajalt maha võtsingi, kui tagasi mõelda. Ja see lõppes sellega, et ühel päeval karjuti mulle vihaga, kui "pealetükkiv" inimene ma olen. sellist võimalust ei kavatse ma enam ühelegi meesterahvale oma elus anda. Vägisi kellelegi enam kaela riputama ei hakka. Ma tean, et see on jama ja sellest tuleb ükskord ometi üle saada, aga ju ei tule ma sellega toime. :)

Siiski ei maksa langeda teise äärmusse ja jääda ainult koju kudumisvarraste juurde ootama. Küllap tuleks õppida tunnetama piiri, kust ei sobi enam ise midagi välja pakkuda. Kui teine pool pole huvitatud, lasku jalga, mõni mure. Pealetükkiv tüüp (ka mees) on igatahes tüütu ja kahetsusväärne. Oh, ma õpetan, nagu ise oskaks! teoorias tugev :(

ellu
Ma ei istugi kodus kudumisvarraste taga. Liigun täiesti piisavalt ringi. Ja pealetükkiv pole kah tegelikult kunagi olnud. Pole kunagi putru vägisi sinna toppinud, kus seda ei soovita. Sellepärast see loll ütlus nii hinge on läinudki. Ja üle enam kuidagi ei saa.

Vaatan isegi olengutel kaasatundva pilguga neid mehi, kellel ümmargused prouad kõrval. Ja vaesed prouad, neil ju porbleem ka sellega, mida selga panna. Ega ümarale ju õieti miski väga sobi. Kahju on neist.

Abielunaine - kas on ikka õige teema sellise väite väljaütlemiseks?

Ja küsimus ka: miks kahju? Kuna pole midagi selga panna või et selline inimene ei peaks üldse olemas olema või ..........?