Kas kellelgi on kogemust murdeealise lapsega, kelle mõistus on täiesti segi pööranud? Sihuke lapsena nunnu ja korralik, puberteedist täiesti pööraseks läinud - kaua see nähtus kestab ja kas on raviga pööratav? Enesevigastamine, depressioon, kõigele käega löömine, hirmus mässumeelsus, kusjuures olen omast arust olnud raskelt kannatlik ja arusaaja lapsevanem.

Võibolla ei ole asi vaid puberteedis?

Võibolla aitaks psüholoog?

Ta on haiglas juba kuu aega aga ma ei näe erilist paranemist ja tunnen muret, mis saab siis, kui ta välja lastakse.

Kui soovid oma last aidata siis asu(ge) koostööle psühholoogiga või pereterapeudiga.

tahaks öelda midagi positiivset ja lohutavat... kahjuks ei oska.
ma võin ainult ette kujutada, kui raske võib olla emal, kes tahab oma last aidata, aga kahjuks pole selleks võimeline.
hoian teile mõlemale pöialt! olge vaprad ja pidage vastu.

ega see inimeseks saamine kõigil kerge pole. mees2 räägib õiget juttu: psühholoog ja pereteraapia.
muideks, kui laps on puberteediealine, siis on ta vähemalt enda meelest noormees või neiu. kui sa teda lapseks nimetad- järelikult pead teda lapseks ja suhtud temasse kui lapsesse. kas sinu suhtumine ei ole üks mässumeelsuse põhjusi?
pahandasid? hea.
olen kunagi pereteraapias käinud, oli ka lapsega probleem.
terapeut näitas nii mõndagi asja teisest küljest, oi ma olin pahane...
tegelikult oli väga suureks abiks. proovige kindlasti.

just õige lähenemine oleks KOGU pere teraapeudi silma alla
ega see pole vaid ühe inimese psüühika häir, kõik on ikka komplektis, peresisesed suhted ja suhtumised pluss vanavanemate ja muude sugulaste ka kooli ka koolikaaslaste ning õpetajate mõju
kogu see kompott võib hapuks minna, kui ootada et haiglas "ravitakse" terveks

see, mis endapoolt vaadates tundub kõik korras olevat ei pruugi seda mitte olla

jõudu teile asjade lahtiharutamises ja samm sammult edasi arenemises(tervenemises ja/või kasvamises)

Sellise käitumise üks põhjuseid võib olla see, et noorele inimesele tundub mingil põhjusel nagu ei oleks teda mitte kellelegi vaja. Et ta on ääretult üksik ja keegi ei armasta teda. Tundlikumale inimesele piisab ühest väikesest tagasilöögist, kui juba kukub taevas kolinal kaela. Ja ei aita seal ei vanemate kannatlikkus ja armastus ega miski muu.
Kannatust ja armastust läheb muidugi vaja, aga mõistus peab tal endal koju tulema. Lihtsalt aidata on teda küll väga raske.
Hullem veel, kui ta pole leidnud endale tõelisi sõpru, kelle toetust ja hoolimist tunda.
Siiski on sellisel juhul päris suur lootus asjade paranemisele.
Halvem variant, kui see lihtsalt mingi konkreetne vaimuhaiguse värk on. Siis ei oska küll midagi öelda. (Nagu siiani oleks midagi hirmus tarka rääkind, eks ole?)

Sõbrad on tal samasugused. Kaks neist on endal veenid läbi tõmmanud. Äkki see on kuidagi ühiskondlik nähtus?Et pisut vaimsemad inimesed on enamasti materaalses toimetulekus ja muidu reaalelus pisut äpud - nii ka nende lapsed ei näe endal tulevikuväljavaateid. Kõik kümmekond tema lähemasse sõpruskonda kuuluvat inimest on üksikvanema lapsed.

Kas Su laps elab enne ühiskonnas ja siis kodus või vastupidi?
Muidugi oleks Sul lihtsam kui põhjused oleks Sinust väljapool?
Kuid...kas ikka on?

Tere,armas inimene.Olen ka üksikvanem olnud väga pikka aega.
Mul on läinud väga hästi-minu laste nn.murdeiga jäi suhtelisse noorusesse - 12a. ,sellises eas on võimalik lapsega vahel ka kui lapsega suhelda ,nad tahavad olla kohe väga lapsed niipea kui peavad ise võtma vastu otsuseid ja vastutama tagajärgede eest.
Meil on peres nii, et kui laps käitub nagu täiskasvanu siis me võtame ka teada kui täiskasvanut ja nõuame ka vastavat arusaamist .Vabandan-aga Teil on tõesti väga kiiresti vaja aru saada, kuhu teie laps omadega jõudnud on.On see haigus või mingi käitumise hälve.Mõlemal juhul on asi väga tõsine.Kasutage kõikide inimeste ja asutuste abi, kes vähegi seda pakuvad või pakkuma peavad.Ise olen oma lapsi väga palju aidanud ,alates päevast, kui leidsin omale sobiva pastori,kes mind lihtsalt ära kuulas.Kui oled minu abist huvitatud -anna märkku.Õnnistust eluteele.

Olen kindlasti igasugusest abist huvitatud. Raviarstidega ei ole võib-olla õiget kontakti leidnud, laps on ka alati juures, kui tema probleeme arutatakse, mulle ei ole ka öeldud, kas on käitumishälve või haigus.Usklik kahjuks ei ole,aga möönan, et nii mõnigi pastor võib olla asjatundlikum hingeabiandja kui elukutseline psühholoog. Minu meiliaadress on mittelmille@hot.ee

Miks Sa lapse haiglasse viisid kui ise arvad abi hoopis kirikust saavat? Haigla spetsialistid on ju SPETSIAALSELT hingeelust tulenevate probleemidega tegelemiseks koolitatud

Sõbranje on mul nn. armuke, juba 15a , laps on abielumehelt, kes 15a järjest oma naist maha jätta lubab ning sõbranna juurde kohe-kohe kolimas on, laps(10) on kogu selle tsirkuse tunnistajax, hakkas kokutama,tekkisid tahtmatud lihasspasmid ning hüsteeriahood, sõbranna jooxis temaga mööda arste, kirjutati mingid tabletikuurid ning võeti nädalax-paarix haiglasse sisse - ei midagi... kuni laps leidis pundi sõbrannasid, hakkasid koos trennis käima jms., progress on nüüd silmnähtav.
Järsku aitax kui panexid ta mõnda huvigruppi, trenni? Hull lugu kui sõbrad samasugused depressivsed isendid juhtuvad olema, neist peax ta kuidagi lahti saama, uued sõbrad leidma. Ehk aitab?

To Mees2. Kaunis imelikult saad aru kirjapandud tekstist.Viisin lapse haiglasse, sest tal on minu ja ilmselt ka arstide arusaamist mööda ravi vaja.Pöördusin psühholoogi poole juba eelmisel kevadel, kui mulle tundus, et asjad pole enam päris korras - tookord oli arsti meetod rääkida ainult lapsega ja öelda mulle, et ma ei peaks kaasa ronima ja probleeme seletama.Hoiak oli võetud juba enne seda, kui inimesest, tema probleemist, perekondlikust taustast midagi kuuldud oli.Arvan, et ilma piisava ärakuulamiseta ei saa selliseid asju lahenada, sellest jääb aga puudu kõikidel tasanditel, kuhu seni pöördunud olen.

Väsinud,
Vabandan, väljendusin vist teravalt. Oma sõnumitega tahtsin öelda et lapse hälve on pärit Sinu ja lapsevahelisest suhtest; selles on lapsel mingi konflikt, ning lahti harutama saab asja hakata ainult sealt. Seega ei piisa, et tegeletakse ainult lapsega, lahendus tema hälvele saab tulla vaid Sinu kui lapsevanema kaudu.
Arst valis õige meetodi, sest ta soovis kuulda lapse probleemi mitte Sinu seletust. Need on erinevad asjad. Sinu juuresolekul ei oleks laps end avada saanud, sest see on seotud tal Sinuga ja arstil oleks kuulmata jäänud probleemi olemus
Saad oma last aidata kui mõistad millega oled talle liiga teinud. Seda Sa aga ise välja ei mõtle. Järelikult oleks hea Sul minna spetsialisti käest abi otsima et ta aitaks Sul leida ja Sa seejärel mõistaksid oma vigu, mis oled teinud oma lapsega suhtlemisel.
Seni kuni põhjus - Sinu ja lapsevaheline hingeline konflikt - on lahendamata, on ravi tulemusteta

Kui laps seevaldis, peaks ka ema seevaldis olema, vähemalt mõni aeg, et tal oleks ettekujutus, misasi see seevald üldse on.

...tunnen muret, mis saab siis, kui ta välja lastakse.

?????!!!!!
Siis saab laps natuke hingata.

Mul paar head tuttavat sama probleemiga olnud - ja mure just tüdrukutega. Mõlemad emad on ise musteremad, selle põhjal hakka või arvama, et mure põhjus võib olla ka liigses hoolitsuses. Aga mure ise must ja kole, millele mõlemad emad paljudest kohtadest abi otsisid. Mõlemad tüdrukud on Seevaldis sees olnud. Üks jätkas aastaid tagasi Orissaare erikoolis, teine on praegu Keskhaiglas eriravil. Orissaare kool tundus siiski asja hullemaks ajavat ja seal ei olnud tüdruk kaua. Hiljem "kasvas välja", nüüd käib juba tööl ja õpib omal algatusel lisaeriala, on väga asjalik neiu. Teisel on protsess alles pooleli, aga paistab ka, et kasvuaastatest tuleb lihtsalt seda aega oodates üle saada. Ei tea, mida need lapsed sisimas ise sel ajal tundsid, kuid emade närvisüsteemile oli see meeletult pingeline aeg.
Tunnen kaasa, kuid retsepti vist polegi.

Kallis murelik ema, väsinud.

Probleem on olemas, olen ise väga raskes depressioonis olnud ja tean, mis see on. Lapsepõlves olen olen olnud nn. seevaldis ja tean, mis see on. Ei soovita, kuid otsustama pead ikka ise. Muidugi vajab selline hälve ravi, kuid eelkõige armastust, mõistmist, turvatunnet, väga väga turvalist tunnet. Tean, et ise sain raskes olukorras turvatunnet just kodust ja lähedastest inimestest. Muidugi, see on väga individuaalne. Siiski soovitan pereteraapiat ja tean, et seda pakutakse ka psühhoneuroloogia haigla/dispanseri juures. Kui on huvi uurige, kuidas saab ühendust Harri Küünarpuuga, kes tegeleb pereteraapiaga.
Mina ise sain mõningat abi ka sensitiivilt, kelle kodulehekülje võid leida aadressilt: ww.ok.ee/ekstrasenss. Kui huvitab uuri ja otsusta ise. Kuula oma südant ja mõtle, kuidas saad oma last/ noort inimest aidata.


Solistaja

Õnnistatud hommikut, mees2,Tänan Sind-See on tõesti hingeline konflikt-HINGEDE konflikt.Terves kehas terve vaim-eesti keel on väga ilus. JA oma murtud -musertatud-väsinud vaimule -hingel tuleb Inimesel abi otsida ,valgus võib olla lähemal kui me aimata oskamegi, enese tühjaksrääkimine pastorile on midagi väga erilist-seda peab igaüks ise kogema.Jagatud mure on pool muret-see kehtib inimeste maailmas.Vaimulikus -vaimses maailmas annab pihtimine inimese mured üle taevasse-toimub omamoodi puhastumine kogutud raskustest.Tänan.

Kallis SOLISTAJA, PALUN ära saada kedagi sensitiivide juurde.TEAN,et teen Sulle praegu haiget, andesta,olen olnud ise asjas sees, rokem kui arvata oskad, tõesti-hetkeks võid abi saada-aeg on ju suhteline siin ilmas. Tunnen,et oled sealtpoolt abi saanud ja tahad seda ka teistele jagada.Ma saan Sind ainult PALUDA- Palun tõesti väga - tule noorte kristlaste juurde.Tänan!

EE,
Tänan. Tahan kirjutada mõne sõna pihtimisest. Jagatud mure on pool muret, see on nii. Kuid....pihtimisega läheb "koorem" vähemaks küll aga mitte ÄRA. Vähe aja pärast tuleb ju sama tee ette võtta et kogutud raskustest ainult osa ära anda.jne.jne. Kõik kordub.
"Koorma" sisuks on ju eluraskus ehk eluolukordadega ennastrahuldavalt mittetoimetulemine, rahulolematus. Seni kuni inimene ei tea miks ta rahulolematu on, ei saa ka uue "koorma" tekkimist takistada. See lihtsalt laotub su peale
Kui aga õppida tundma enese rahulolematuse põhjuseid, saab "koorma" raskust aja jooksul ise pikkamööda vähendama hakata, kuni selleni, et "koormat" ükskord polegi enam.
Iga inimene otsustab ise millise tee ta ENESELE valib. Kui sel inimesel on aga laps kes on temast sõltuv ja sisimas loodab ja ootab oma vanemalt abi, siis vanema enese "koorma" aegajaline vähendamine pihtimise või mille iganes muu läbi LAST EI AITA

To Väsinud: Mõistan Su muret....ja Sinu püüdlusi leida miskit lahendust. Kasvõi emalõvina söösta kallale talle,kes Su lapse tuleviku võiks ohustada..."kõigile pole antud kuningaks saada, mõned peavad jääma mullaks", lohutas poja matustel pastor...Minu juhtumoli äärmuslik, Sinu (lapse) oma ei pruugi olla. Vga suur osa pubekatest on varem või hiljem vähemalt kaalunud enesetapumõtteid, teoks on seda teinud vähesed. Kui ta juba saab psüühikat toetavat ravi, oled juba palju ära teinud. Nüüd vaab ta ellkõige Su toetust ja liigne hool võib osutuda liigseks. Jõudu Sulle ja talle.

Ära pabista, mäletan veel oma pubekaeast, kui metsik ma olin (praegu üle 30 ja ise lapsevanem :)) - suitsiid oli raskelt IN ja romantiline teema, millest boyfriendidega unistada. Punkisin ringi kambaga, kellel enamusel zhiletijäljed käe peal, narkotsi meie ajal eriti ei tuntud õnneks. Mu ema oleks minestanud, kui ta oleks seda kampa näinud, kes mu parimad sõbrad olid (mõned siiani neist on)! Elu tundus mõttetu, milleks elu - see ju hallitus maakeral. Need mõtted lähevad ENAMUSEL üle, uskuge mind! Kusjuures - paljudel pubekatel siiski õnnestub ka endale ots peale teha, meie kogukonnast tean vähemalt viite varalahkunut, osa olid küll ka õnnetused - seepärast on raske soovitada lihtsalt ootamist, et küll üle läheb.
Räägi elust lapsega, tunnista talle oma vigu. Kui liiga arusaaja oled, äkki arvabki, et ei hoolita? Äkki sisimas tahab pisut rohkem konkreetseid ettekirjutusi (mis kell kodus olla jne.)?

mees2,
kas alati on põhjus ema-lapse suhtes? Mul oli väga mõistlik ema, aga ega see pubekaaegsest mässust ja elutüdimusest ei päästnud. Ja vaene ema arvas ka, et tema süüdi ja jättis mõned enda olulised eluplaanid täide viimata (tagantjärgi tuli välja). Pubekad muide elavad rohkem ühiskonnas kui perekonnas, sellel ajal on sõprade arvamus palju tähtsam kui ema-isa oma.

Väsinud,
muidugi on raske. Teraapia ehk aitab niipalju, et enam-vähem järje peal püsida, aga ega midagi peale aja tegelikult aita. Enamik inimesi ju kasvab sellest east välja! Ja veel - need nunnud lapsed kipuvadki puberteedis hullemad olema - võibolla mõtlevad liiga palju või mis? Jõudu ja kannatust igatahes!

sõprususkonnal on samuti suur mõju ning üleliigse vaba ajaga ei osata midagi peale hakata

muidugi on mure suur, kuid võta siinkirjutajate nõu kuulda ja pereteraapia (kõigi kooselavate inimeste osavõtul) käib igatahes asja juurde

nii, et neiu (ära nimeta parem teda enam lapseks) haiglas ravil ja kõik

koos peate sellest sasipuntrast jagu saama ja omaette ei saagi enam ikka spetsialistide abiga

rahu ja kannatlikkust ning edu teile

Ja veel:
jäi lisamata, et kui asi hakkab kontrolli alla saama, mõelge hoolega, mis/miks sõpruskonnaga koos olemine halvasti mõjub ja katsuda vahetada siis elukohta, kui muidu sellistest sõpradest lahti ei saa
arvestama peb sellega, et suure osa päevast on noored ikkagi koos oma koolikaaslaste ja sõbrannedega

tuleks leida koolivälist tegevust teistsuguses "seltskonnas"

Mees2 ja kõik teised osalised.Kõik see jutt on õige, tänan vastuste eest.
Tahan ainult öelda, et meil on jäänud vahele 50 aastat vaimset haridust.Paljud ei tea üldse ,mis raamat Piibel on ja milleks see inimkonnale antud on.Kõik koormad ,millest nii hästi mees2 kirjutab on inimeste maailmas alati olemas.See on tõsi.
Palun tulge mõnele vahvale kristlikule noortekoosolekule, seda vabastavat väge peab ise kogema ja muuseas -paljud meie kenad usuinimesed ei ole ka ise 50a.hirmus osa saanud väest.

Murka räägib õiget juttu - mulgi samasugune "karm" murdeiga seljataga. Ka minu vanemad viisid mind hullumajja teemal, et selline käitumine ei ole normaalne. Aga resultaati ei andnud küll midagi muud, kui lihtsalt ühel päeval tuli mõistus koju, kammisin karvad sirgu ja hakkasin jälle kenaks nooreks inimeseks.Ja nüüd (ka üle 30-nesena) on mul omal kolm last, kellest esimene just samas eas on, kui mina "lolliks läksin".
Nii et soovitan Sulle Väsinud: katsu kogu selle õuduse juures rohkem enese peale mõelda, puhata ja positiivselt mõtelda-puberteet lihtsalt tuleb läbi põdeda ja kogu lugu. Keegi ei saa panna Su lapsele aru pähe, keegi ei saa tema eest tema ilmavalu läbi elada, ka mitte Sina. Rahulikult suhtudes (ka abi otsides psühholoogilt või psühhiaatrilt) tuleb see aeg lihtsalt üle elada.Ja ma olen kindel, et Sa ühel päeval lihtsalt vaatad selle asja peale tagasi ja mõtled, et lõpuks on see möödas:)
EE-le: Jumalasõna ei oleks siin küll tarviline kuulutada-selleks on teised kohad. Ja teiste murest kasulõikamine nende ärapööramise teel mingisse lahkusku ei ole just kõige kristlikum tegu!!!

Kui ajude keemia on sassis, siis tuleb v6tta vastavaid tablette. Siin USAs on see suur probleem noorte seas ja v2ga paljud v6tavad ravimeid nagu ... Paxil, Zocor jne. Kindlasti on Eestis samasuguseid ravimeid myygil, arstid teavad neid ja neid tuleb v6tta iga p2ev. Nad on retseptiravimid, seega tuleb arstide k2est neid n6uda. Psyhhoteraapia ja n6ustamine on kah muidugi head, aga ameeriklaste kogemus on n2idanud, et ega see eriti ajude keemiat ei tasakaalusta - nii et ikka tablette v6tma.