Minu 5-aastasel tütrel avastati kaks nädalat tagasi diabeet.
Olen meeleheitel ja ahastuses. Mis temast nüüd edasi saab? Kas keegi sarnase kogemusega inimene oskaks mulle öelda, mis teda ees ootab?
Arstid ja muu med.personal üritasid mind lohutada ja ütlesid, et diabeeti ei loetagi tänapäeval haiguseks. Pigem on see elustiil. Internetist vastavat infot otsides, leidsin arstide arvamuse, et tegu on väga raske haigusega ja alla 30-aastastel avastatud diabeet hakkab kiiresti inimese tervist laastama. Erinevate arstide arvamused on nii erinevad ja vastuolulised.
Kuna ta on haigestunud nii noorelt, siis kas on mingi võimalus, et ta saab elada täisväärtusliku elu? Kas neerud võivad üles öelda ja kas ta võib jääda pimedaks? Mida ma pean tegema, et teda sellest säästa?

Pole endal isiklikke kogemusi selles osas, kuid tunnen peret, kus lapsel avastati ka suhkruhaigus juba väiksena. Muutusi toitumises tuli teha küll ning olla tähelepanelik, kuid mingeid õudusi küll ei kaasnenud. Nii, et tollel juhul oli tõesti tegemist elustiiliga kui nii võib öelda, sest haigus on ikka haigus.
Igal juhul- ära paanikasse ega masendusse satu. See Sind igal juhul ei aita. Pigem katsu leida selline arst, kes on põhjalik ning oskab anda Sulle igakülgset informatsiooni. Ise internetist vastuseid otsides ning siit-sealt kellegi käest üksikuid kilde kokku pannes võid teha enda ja lapse psüühikale karuteene.
Jõudu ja päikest ja tasakaalu Sulle!

Mu lapsel astma. Algul on muidugi shokk, aga tegelikult saabki seda võtta kui elustiili. Tüsistused tulevad ikka nandel, kes eriti ei hooli ja reziimist kinni ei pea. Ja tänapäeval lähevad ravivõtted aina iga aastaga tõhusamaks. Kui adekvaatne ravi on peal, saab küll täisväärtuslikku elu elada, loobuda tuleb üksikutest kindlatest asjadest, eks Teid õpetatakse, millest. Püüdke leida arst, kes Teile meeldib, temaga tuleb pikka aega läbi käia.
Jõudu, see ei ole maailma lõpp, kuigi algul nõnda tundub.

Minu lapse klassivennal on suhkruhaigus-nüüdseks on nad koos koolis käinud 4 aastat. Poiss peab kellaajalise täpsusega sööma-kasvõi keset õppetundi. Teised lapsed suhtuvad asjasse normaalselt. Ainus probleem on olnud ekskursioonidega, kuna poiss saab pikemalt kusagile minna vaid, kui ema on kaasas ja jälgib söömise kellaaegu, mis muidu mängutuhinas võivad ununeda. Nii et rahu- laps käib tavakoolis, kõik õpilased ja õpetajad on mõistvad, samuti on talle õpetatud õige käitumine ja asi püsib ilusti kontrolli all.
Kuna Sinu laps on veel väike, siis arvan, et ravi annab paremaid tulemusi, kui pikaajalistel põdejatel. Ja küllap leiutatakse ka tõhusamaid ravimeid juurde. Senikaua aga ongi (nagu võisid ülaltpoolt lugeda) tegemist lihtsalt elustiili mõningase muutmisega ning reziimi pidamisega.

Mul on hea meestuttavast sõber kellel on diabeet juba lapsest saati. Teeb ise endale teatud kordi päevas süsti. Sööb siis kui tahab, vahest viskab viinagi ning elab nagu tavaline inimene. Muidugi tervist rikuvadki alkohol ning suits, kuid muu kohapealt probleeme ei ole.
Ära muretse!

Võin kirjutada oma kogemustest.Lapsel diabeet 5.aastat.Kui esialgsest ahastusest (miks just minu laps ja miks just selline haigus jne.) üle saad ,pole asi enam väga hull.Nii väikese lapse puhul on kõige olulisem just sinupoolne jälgimine ja reziimipidamine.Suhkruhaiguse algust nimetatakse mesinädalateks,s.t. pankreas toodab veel pisut insuliini ja asi pole hull,s.t. doosid on väiksemad ja suhkru kõikumised ka.Laps peab jälgima oma enesetunnet,et madal veresuhkur ära tunda.Tüsistuste kohapealt on hullemad just kõrged suhkrud.Kandke alati kaasas siripirisid või suhkrut.Tallinna arstidest soovitan dr.Shori,pange ennast kirja Kesklinna polikliiniku diabeedi päevastatsionaari,seal seletatakse kõike ja tehakse iga aasta lapsele täielik arstlik kontroll.
Kui oskad soome keelt ,otsi internetist infot,mingil põhjusel on just sealmaal kõige rohkem esmase diabeedi põdejaid.
Ära ennast süüdista,sest haiguse põhjus on paraku teadmata.
Iga aastaga lähevad ka süstid ja mõõtmisriistad paremaks.Vanasti olevat saanud suhkrut mõõta ainult korra kuus polikliinikus,nüüd teed seda ise iga päev,toidu osas ei olda ka enam nii ranged jne.
Minu teada oli üks paariaastatagune ameerika miss ka suhkruhaige,A.H.Kerge on suhkruhaige ja elab peal
tnäha täitsa kõbusalt.
Muuta ei saa midagi,õpi lihtsalt sellega elama.Minu laps ei ole praktiliselt millestki kõrvale jäänud ja ma ei tea,et keegi oleks talle kunagi midagi selle kohta ka halvasti öelnud.
Maailmas juhtub hullematki!