Minul oli ka murdeeas paar krampi ja hakkasin ravimeid tarvitama. Haigus lõi välja aasta peale vanemate lahutust. Ema jõi ja tal oli endaga probleeme, isa võttis uue naise ja too ei sallinud mind eriti. Olin oma murega üksi ja õnnetu. Vanemad ei hoolinud minu haigusest. üldse mulle tundus, et nad ei hoolinud minust. Mul tekkisid sõbrad ja nendega koos hakkasime ikka napsitama, ma kardsin küll esialgu, aga siis proovisin ka. Ja kuna midagi ei juhtunud, siis aina rohkem. Peale rohtude tarvitamise algust ei ole midagi juhtunud. Jõin ikka kohe päris korralikult. Nüüd viimasel aastal, (seitsmendat aastat võtan ravimeid) olen väga vähe midagi tarvitanud, kuna olen leidnud kalli inimese, kes must hoolib ja ma ei vaja enam neid alko lembeseid sõpru ja alkoholi üldse. Kahetsen, et rikkusin oma tervist, aga ma kohe kuidagi muudmoodi ei suutnud, olin nõrk ja üksi ja õnnetu. Paar kuud tagasi käisin kontrollis, mul oli kõik korras, aga arst tahtis veel uuringuid teha ja ei taha veel tablette ära jätta. Halvasti ma ennast ka ei tunne ja mingeid sümptomeid ka nagu ei ole. Samas kunagi ei tea, mis juhtuda võib ja millas see välja võib lüüa. Samas on iga inimene eraldi juhtum ja kunagi ei tea, mis, kuidas ja kellele mõjub. Ise olen nüüd optimistlik ja eks ka haigused ole mõtlemises kinni ja kui kardad, et nüüd ta tuleb, vot sisi ta tulebki, peab olema positiivne.