Mina olen 33-aastane naine, sain spondüliidi diagnoosi 2007. aastal (24-aastaselt), tänaseks 9 aastat tagasi. Mitmed aastad olin hädas seljavaludega ja arstid arvasid, et tegu on seljanärvipõletikuga. Ise tundsin end ka simulandina, sest kõik oli ju uuritud ja puuritud ja korras, ainult mina kannatasin endiselt valude ja väsimuse käes. Peale diagnoosi saamist oli väga raske sellega leppida, tulevik näis väga tume. Otsisin internetist inimesi, kellega saaks rääkida/ kelle kogemusest kuulda, aga ei leidnud neid. Seetõttu olen ise valmis kellegi tuhandele küsimusele vastama nii hästi kui oskan. Kui keegi selle teema peale juhuslikult kunagi satub :) Jätan e-maili: saarlane.1@hot.ee
Alguses sai proovitud igasuguseid erinevaid ravimeid, mis erinevatel põhjustel ei sobinud mulle. 2008- 2009. aastal (peast täpselt ei mäleta) hakkasin saama bioloogilist ravi. Olen saanud 2 last. Seejärel ei andnud sama ravi enam oodatud tulemust ja sai vahetatud järgmise vastu- see aga ei sobinud (kõrvalmõjudena nahaärritused, sügelemine) ja siis tuli juba 3. erinev bioloogiline ravim. Need kõik on olnud süstid (ise süstin ennast). Kui see kolmas ei oleks aidanud, oleksin pidanud hakkama "tilkumas käima." St et lähed haiglasse, oled 3-5 tundi tilguti all (ravim) ja siis saad koju.
Üldiselt on kõik väga hästi, eks on 9 aastat olnud aega harjuda ka. Ja elus plaane teha, tulenevalt haigusest (sh laste saamine). Säästan end nii palju kui võimalik (kartuleid põllult üles ei võta ja peenraid ei rohi)- nende tegevuste järgselt võin end mitmeks päevaks "maha kanda."